Taustapildil on Lamborghini Jalpa

Ferrarile tõeliseks konkurendiks saanud mark Lamborghini sündis S. Agata Bologneses 1963. aastal, kui tõi välja nelja nukkvõlliga kaheteistsilindrilise mudeli 350 GTV, millele järgnes 120 eksemplaris ehitatud seeriaauto 350 GT. Tippmudelid nagu Miura, Countach ja Diablo jäidki domineerima eksootilise margi kohta räägitus ja kirjutatus, jättes kaugele varju mõõdukahinnalised kaheksasilindrilised autod.

  Nende lülitamisel gammasse oli kaks põhjust. Esiteks ehitas Ferrari Dino nime all hinnalt sootuks kättesaadavamaid ja odavamaid pidada kuuesilindrilisi autosid, aga teiseks sundis “rahva-Lamborghinit” projekteerima 1973. aasta naftakriis. Hilisemad Dinod, olgu lisatud, varustati kaheksasilindrilise mootoriga.

  Esimene selles liigis kandis kuulsa võitlushärja auks nime Urraco. Seda tehti nii kahe kui nelja nukkvõlliga, silindrite arv oli mõlemal puhul kaheksa. Sujuva väljanägemisega kupeed kujustas Bertone. Kolmeliitrine mootor tagas 260 hj ja 260 km/h. Koduturule, kus enam kui kaheliitriseid autosid rängalt maksustati, toodeti mudelit P200 võimsusega 182 hj, mis sõitis kõigest 215 km/h ja kaotas neljanukkvõllisele vennale kiirenduses “sajani” 1,6 sekundit, vajades selleks 7,2 sekundit.

  Urraco, vähemalt oma 2,5- ja 3liitrises vormis, ületas Ferrari Dinot selgelt. Paraku kestis tootmiseks ettevalmistamine tervelt kaks aastat ja uudsuse võlu mõneti hajus. Siiski, kui tootmine hoo sisse sai, oli põhjust ehitada tervelt 776 eksemplari. Kuuesilindrilisi Dinosid, ütleme võrdluseks, tehti umbes 4 000 ja kaheksasilindrilisi ligemale 3700.

  Urraco komponentidel põhines nii 300hj ideeauto Bravo kui esimene avatava katusega teisend, mis sai nimeks Silhouette. Eemaldatava plastist katusepaneeliga spaider oli muide kaheistmeline, Urracos leidus seevastu kaks lisaistet. Tollele paneelile oli istmeseljatugede taga lahedalt ruumi.

  Vahemärkusena olgu öeldud, et vabrikant Ferruccio Lamborghini, kelle ettevõtted tootsid traktoreid, keskkütteseadmeid, konditsioneere, päikesepatareisid ja tööstusseadmeid, loobus oma impeeriumi juhtimisest ja keskendus kvaliteetveinide tootmisele Trasimeno järve piirkonnas paiknevas suurfarmis nimega La Fiorita.

  Autovabrik läks šveitslastest ettevõtjate Rossetti ja Leimeri valdusse, seejärel omandasid selle kaks sakslast, mõnda aega valitses majas ameeriklane Zoltan Reti. Kaheksakümnendate saabudes juhtis vägesid kõigest 25aastane, mõjukasse ärimeeste perekonda kuuluv Patrick Mimran.

  Suhteliselt ebaõnnestunud Silhouette´i (müüdi vaid 52 eksemplari) varal projekteeriti 1981. aastal uus, samasuguse 2,45meetrise telgede vahega avaauto Jalpa. Teraskandmikule kinnitati MacPherson-esivedrustus ja Chapmani süsteemi tagavedrustus. Rool oli hammaslatiga ja kõigil ratastel ventileeritavad ketaspidurid.

  Mootori töömaht oli sel puhul 3485 cm³. Silindrite täitumise eest kütteseguga hoolitsesid 4 karburaatorit Weber ja neli nukkvõlli, kuid klappide arvu ei kahekordistatud. Võimsuseks teatati 190 kW ja pöördemoment küündis 313 Nm-ni. Mootoriga oli ühendatud viiekäiguline manuaalkäigukast. Auto sõitis ligemale 250 km/h. Superautod nagu Countach S tegid tollal juba 315 km/h.

  Autot testinud ajakirjanikud märkisid, et Jalpat oli mõnusam juhtida kui Countachit. Kuue aastaga valmis neid 410. USA turule pürgimisel oli oluline auto varustustase. Nõnda siis lisati klimaator, elektriaknad ja stereoraadio. Lisavarustuse hulka kuulus tagatiib, mida näete meie piltidel. Konkreetse eksemplari erkpunase välimusega sobib hästi helepruuni naturaalnahaga kaetud interjöör.

  Meie 1985. aastal valminud autot pakutakse mõne päeva möödudes USA-s peetaval oksjonil. Prognoositud hind ületab ilmselt saja tuhande dollari piiri ja võib kemplemiseks pöördunud pakkumiste käigus ka 120 tuhandeni tõusta. Meenutagem, et läinud aastal müüdi üks Jalpa Palm Beachis 115 tuhande dollari eest, kuigi aastatel 2019-2020 kujunes Jalpade keskmiseks müügihinnaks 60-80 tuhat dollarit.

  Viimased Jalpad valmisid 1988. aastal. Äsja olid Mimranid müünud Nuova Automobili Ferruccio Lamborghini nime kandva ettevõtte Chryslerile. Ameeriklased kulutasid raha heldelt, muuhulgas kaheteistsilindrilise F1 mootori ehitamiseks, aga Diablo sai nelikveo ja 590hj mootori, mis tippkiiruse 335 km/h-ni kergitas. Chrysler müüs firma ühele Indoneesia ärimehele, see aga õige pea Volkswageni grupile. “Rahva-Lamborghini” polnud enam aktuaalne.