Taustapildil on Lamborghini Marzal

Ferrariga kemplemiseks 1963. aastal sündinud Automobili Ferruccio Lamborghini SpA rebis end juba kolme aasta möödudes ette nii tänavaautol keskmootori kui ruumilise plekk-kandmiku elik monokoki kasutamise poolest.

  Lamborghini Miura vapustavast kujustusest rääkimata, mis tuli aina võrratumaks muutuva Marcello Gandini töölaualt. Kuhu edasi? Ferrari polnud eales ehitanud neljaistmelisi autosid, kas mitte ette võtta midagi selles vallas? Alustuseks kõlvanuks ka mõni tubli 2+2 tüüpi kere. 1967. aasta Genfi autonäituse suurim sensatsioon oli samuti Gandinilt – ideeauto P200 Marzal.

   Nelja inimese suhtelises mugavuses kõigest 1090 mm kõrgesse sõidukisse paigutamiseks tuli keskmootorist loobuda ja minna Porsche teed – asetada mootor tagatelje taha. Suur ja raske V-12 ei saanud see olla, seepärast kinnitati kandmikule, mis koosnes osalt Miura ümber tehtud „vannist“, osalt aga kujutas endast ruumilist toruraami, pool sellest.

   Võimsus 175 hj oli pisut suurem kui kaheteistsilindrilise seeriamootori kuuest silindrit välja võluti. Käigukast põiki asetseva mootori ees oli viiekäiguline. Klaaside kogupind 4,5 ruutmeetrit oli ennekuulmatu, samuti ka uste klaasimine vööliini läheduses kulgevatest turvataladest allpool. Klimaatorita selline „akvaarium ratastel“ loomulikult läbi ei saanud.

   Ehkki tiibadena avanevad uksed katusesse ei ulatanud, sai end üpris ladusalt poetada kõigile neljale kõrgete servadega istmele, mis keha kurvides kenasti paigal hoidsid. Raskete uste tõstmisel tulid appi mootoriruumi paigutatud torsioonvarvad.

   Kupee pikka esiossa andis kujundada 375-liitrise pakiruumi. Esilaternaid oli kokku kuus – kandilised gaaslahenduslambid Marchalilt. Silma torkasid ka kesklukustusega magneesiumveljed Campagonololt. Osa katmikust valmistati terasplekist, aga pakiluuk oli alumiiniumist. Sellest kergest materjalist olid needitud ka mootorikatte tumedad „kärjed“, mis võimaldasid tahavaadet, aga aitasid ühtlasi mootoriruumi jahutada. Heksagoon oli kujustuselement, mida Gandini ohtralt ka auto sisemuses pruukis.

   Marzal oli täiesti sõidukõlblik, võimeline saavutama 225 km/h. 7. mail 1967 sõitis Monaco valitsejapaar enne Grand Prix´ starti sellel raja läbi. Hoolimata muide konservatiivse Ferruccio Lamborghini arvamusest, et nood alumised aknad daamide jalgu ehk liigselt eksponeerivad.

   Gandini kujundas veel samal aastal üldjoontes samalaadse kerejoonisega ideeauto Piranha E-tüüpi Jaguari põhjale, aga seeriasse läks efektne kujustus eesmootori ja tavalise uksepaariga Lamborghini Espada 400 GT-l juba aasta möödudes.