Taustapildil on Maserati Mexico

Esialgu tosina aasta vältel Bolognas ja 1938. aastast Modenas tegutsenud Alfieri Maserati SpA jäi sõjajärgsel ajal uustulnuka Ferrari varju, kuigi ta saavutused nii võidusõidus kui kiirete seeriaautode alal olid võrreldavad Enzo Ferrari tasemega.

  Viiekümnendatel aastatel pakkus Maserati kuuesilindrilise reasmootoriga GT-autosid, mille dünaamika ei jäänud alla Ferrari kaheteistsilindrilistele mudelitele. Maailma parimad, Itaalia kerefirmad olid ametis Maseratide kujustamisega, mistõttu kuulus mark Ferrariga võrreldavasse kallisse hinnaklassi.

 Seeriatoode indeksiga A6 jäigi üpris haruldaseks, kuna esimesel neljal-viiel aastal suudeti koostada kõigest 61 autot. Sootuks edukam oldi mudeliga 3500 GT (1957-1964), mille koguarvuks loetakse 2223.

  Mootoriehitusse tõi pöörde rikka ameeriklase võidu sõitmiseks tellitud nelja nukkvõlliga V-8, mida hakati kasutama eksklusiivsetel kupeedel 5000 GT. Too auto sõtis kuni 270 km/h ja tegi kohalt 100 kilomeetrit tunnis 6,5 sekundiga. Tegu oli kuuekümnendate aastate superautoga, millest nii mõnedki jõudsid kroonitud peade garaažidesse.

  Esimene nelja uksega Maserati nimega Quattroporte sai 4,2liitrise kaheksasilindrilise võimsusega 260 hj superkupee 330 hj vastu, aga järgnenud 4,7liitrine andis välja 290 hj. Quattroporte oli arvatavalt maailma kiireim sedaan ja seda haruldasem, et Ferrari ei teinud eales katset neljaukselisi valmistama hakata.

  Quattroporte baasil hakati ehitama kahe lisaistmega kupeesid Mexico, mis polnud kuigivõrd lühemad või kergemad sedaanist. Sajandi seitsmendasse aastakümnesse sisenes see mudel 4,7liitrisena. Autole anti nimi John Surteesi juhitud Cooper-Maseratiga võidetud Mehhiko Grand Prix´ auks. Teise legendi kohaselt aga hoopis margi kliendiks hakanud Mehhiko presidendi auks.

  Mexicol, mille telgede vahe oli 2,64 meetrit, pikkus 4,76 meetrit ja tühimass 1830 kg oli abiraamiga, terasplekist  kandekere. Jõuallika taha oli ühendatud viiekäiguline manuaalkast ZF. Esivedrustus oli õõtsharkide paariga, sillatala kiikus poolelliptilistel vedrudel.

  Nii ees kui taga pruugiti stabilisaatorivarba, autot pidurdati nelja ventileeritava kataspiduriga, roolikarbis olid kasutusel tigu ja hammassektor. Kerged kodarveljed tõrjuti seitsmekümnendate aastate saabudes välja valuvelgede poolt.

  Mexico polnud ühel peamisel eksportturul USA-s edukas, väidetavalt suhteliselt igava väljanägemise tõttu. Tõepoolest, kui selle Vignale juures kujustatud auto kõrvale seada Giorgetto Giugiaro loodud kaunitar Maserati Ghibli, on vahe tohutu. Isegi kui lugeda Mexico kogutoodanguks mitte mitmel pool mainitud arvu 305, aga 485 (millest 175 olnud varustatud 4,7liitrise mootoriga), jääb see Ghibli 1274-le kordades alla.

  Meie piltidel kujutatud Mexico valmis 1971. aasta septembri keskpaigas ja müüdi Roomas elanud kliendile. Suurem töömaht andis mootorile 30 lisahobujõudu ja tõstis kiiruse enam kui 250 km/h-ni. Auto sai võimendiga rooli ja kliimaseadme. Kere värviti hiljem tumesiniseks, milline toon harmoneerib sisemuse beeži naturaalnahaga. Ehkki Vignale kergitas seeriaauto katusejoont pisut prototüübiga võrreldes, pole taga istujatel just ülemäära pearuumi, samuti on jalaruumiga kitsavõitu.

  Auto hea seisnud võimaldas selle eksponeerimist ühes Itaalia automuuseumis, sealt jõudis see 2020. aasta sügisel Londonis peetut oksjonile ja müüdi 68 200 naelsterlingi eest. Nimetatud summa on ajalooliste GT-autode tänast hinnataset arvestades pigem odav. Heas korras Mexico sobib tänagi kahele inimesele pikkadeks, riigipiire ületavateks reisideks, kaasas hulk pakiruumi ja tagaistmetele paigutatud pagasit.

  Pärast Mexicot ja Ghiblit tegeles Maserati arvukate ees- ja keskmootoriga GT-autode valmistamisega. Tulid Indy, Bora, Merak, Khamsin, Quattroporte II, Quattroporte III, Kyalami… Mark läks Prantsuse firma Citroën valdusse, aga kui Peugeot ostis viimasest enam kui 38% osaluse ja soovis Maserati likvideerida, osutus päästjaks argentiinlasest ettevõtja Alejandro de Tomaso. Parim aasta Maserati ajaloos oli 1984, siis ehitati tervelt 6365 autot.