Taustapildil on McLaren F1 GTR Longtail

1993. aasta GT-kupee McLaren F1 oli vähimagi kahtluseta 20. sajandi autoehituse absoluutne tipp ja tänaste arvutute „süsinikautode“ esiema. Auto, mis tõi võidusõidus välja arendatud lahendusi tänavale lausa hulgi.

   Sellel F1 konstruktorina maailmakuulsuse omandanud lõuna-aafriklase Gordon Murray loodud autol olid mõned olulised eellased. Näiteks aastail 1969-1970 firmas Trojan ehitatud võistluskupee McLaren M6 ja sellele järgnenud tänavavariant M6GT. Bill Bradley ja Bruce McLaren olid esimesed omanikud. 290-km tunnikiiruseks võimelise, klaasplastkerega kupee seeriatootmine jäi paraku ära, kuna McLaren hukkus Goodwoodi rajal 1970. aasta juunis.

   Kõike autoasjanduses juhtuvat hoolega jälgivat noormeest mõjutas kaheldamatult ka 1966. aasta ainueksemplar, 4400-cm³ keskmootoriga Ferrari 365 P, kolmeistmeline berlinetta con guida centrale. Mõtted, kuidas lüüa mitu kärbest ühe hoobiga tähendas Murray üles klades pealkirjaga „Theory of Machines I - 1969“. Tollal oli ta 23-aastane ega võinud loomulikult arvata, et ta keskealisena sellise auto ka tõepoolest ehitab.

   Keskmootoriga kupee, mille juht istub auto telgjoonel nagu vormelis ja kaks kaassõitjat õige pisut tahapoole nihutatud istmetel, kus nad teda vähem segavad, võimaldab võrdlemisi lühikest telgede vahet 2718 mm ja üldpikkust 4287 mm, ehkki kogukas V-12 mootor asub pikiasendis. Kuueliitrine kuiva karteriga jõuallikas telliti BMW-lt, kes sellest rohkem võimsust välja võttis, kui lähteülesandes antud – 627 hj.

   Erakordselt süsinikplastiküllase auto – monokokist ja katmikupaneelidest alates ning „süsiniksiduriga“ lõpetades - tühimass 1140 kg oli tollaste superautodega Ferrari, Cizeta ja Lamborghini võrreldes 330-470 kg väiksem. Õhutakistustegur 0,32 polnud seda tüüpi sõiduki kohta laita ja kere ristlõikepind 1,79 m² kasin. Sestap polnud ka ime, et McLaren F1 tegi 1998. aasta kevadel Ehra-Lessieni katsepolügoonil seeriaautode absoluutse kiirusrekordi 386,4 km/h.

   Sellise potentsiaaliga seeriaautost näiteks pikamaasõitudeks kohast võistlusautot ehitada polnud teab kui keeruline. Juba 1995. aasta jaanuaris teatati, et jõukate klientide soovile vastu tulles on valmis saanud mudeli F1 GTR esimene näidis 01R ja partii viiest eksemplarist valmib Jerezi rajal peetavaks avaetapiks. Sealt nopiti muide võit teisena valminud autoga 02R. Ning seejärel hooaja kestel veel 10, kaasa arvatud sarja krooniv ööpäevasõit Le Mans´is.

   Muudatuste arv F1 GTR-il, mis tehniliste tingimuste täitmiseks ja auto konkurentsivõime tippu upitamiseks tuli ette võtta, katab lausa mitu lehekülge tihedat teksti. Toome mõned näited: ohutuspuur, kütusepaagi laiendus küljel asuvasse pakiruumi, jäik võidusõiduvedrustus, jahutusõhuavade ja -kanalite optimeerimine, täielikult ümber ehitatud elektrivarustus, antitiib, pneumaatiliste tungraudade kolmik kiireteks rehvivahetusteks…

   Võistlusmudelit moderniseeriti järgmisel kahel aastal arvukais detailides, millega tehnilistele tingimustele vastavaks timmitud, „kõigest“ 600-hj auto mass kahanes esialgu 1012 ja lõpuks 915 kg-ni. Kere muutus eeskätt pool meetrit pikemale tagaülendile tänu iseäranis sihvakaks, selle pikkus küündis lõpuks 4933 mm-ni. Pruugiti magneesiumkorpusega käigukasti ja süsinikkeraamiliste ketastega pidureid.

   Kümnes eksemplaris ehitatud mudel F1 GTR Longtail (pildil) tõi margile 1997. aastal 3 või 4 tunni pikkustes kestussõitudes viis võitu. Hiljaaegu Goodingi (kellelt pilt pärit) oksjonil makstud 2,93 miljonit naelsterlingit ületab auto alghinna enam kui kolmekordselt. Üldse kokku ehitati 107 McLaren-kupeed, neist 65 täisvarustuses tänavaautodena, samuti kolm tänavakõlvulist Longtaili. Kõige võimsam, 680-hj mudel F1 LM kaalus 1062 kg ja oli võimeline saavutama 100 km/h 3 sekundiga. Neid ehitati sensatsioonilise võidu auks Le Mans´is kokku täpselt pool tosinat.