Taustapildil on McLaren M16C

Briti võistlusmargid tõid läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel maailma kuulsaimale trekisõidule Indianapolises keskmootoriga autod. Pöördeliseks osutus Jim Clarki võit Lotusel (1965). Klassikalise skeemiga üheistmeliste saatus oli sellega põhimõtteliselt otsustatud, kuid harjumuspärasest loobumine ei saanud toimuda aasta või kahega.

Graham Hilli võit järgmisel aastal autoga, mis kandis küll American Red Ball Speciali nime, aga oli tegelikult Lola, kinnitas veelgi usku, et eurooplaste eesrindlik konstruktorimõte tuleb ka jänkidel võimalikult kiiresti omandada.

Kolmandana, aga alles seitsmekümnendate alguses läks oma võimekust trekisõidus katsetama Suurbritannias Colnbrookis tegutsev Bruce McLaren Motor Racing. Konstruktor Gordon Coppuck projekteeris kõigepealt trekiauto McLaren M16. Ameeriklane Mark Donohue võitis McLareniga 1972. aastal, aga esiklapse edasiarendused 16B ja 16C tõid aastaste vaheaegadega margile veel kaks võitu lisaks.

Mõlemal puhul sõitis McLareniga Johnny Rutherford, kes läks Louis Meyeri, Wilbur Shaw, Mauri Rose´i ja A.J. Foyti järel ajalukku kolmekordse võitjana. Kolmandal korral võttis Rutherford finišilipu 1980. aastal Chaparralit juhtides.

Pildil näeme Rutherfordi 1974. aastal võitnud McLaren M16C-d, mis restaureeriti 1991. aastal ja millega 70. eluaasta piiri ületanud mees on kahel Goodwoodi kiirusefestivalil demoringe teinud.

Coppuck arendas baasmudelit aastatega aina edasi. Telgede vahet pikendati kuni 2,69 meetrini, radiaatorikorpuste mõõtmeid vähendati, muudeti turbokompressori asendit, Katmiku voolujoont õnnestus parendada ja sõiduki kuivmassi 40 kg võrra kärpida. Kütusepaagid ehitati ümber, kuna kaasa veetava kütuse kogust vähendati tuleohutusele viidates 1,8 kordselt. Tagatiib ehitati ümber.

Trekiautode tüüpiline jõuallikas tollal oli 4-silindriline Drake Offenhauser. Töömahu 2650 cm³ ja turbokompressori lubatud laaderõhu puhul saavutasid vilunud mehaaniku Gary Knutsoni koostatud mootorid 9000 pöördel minutis kuni 860 hj. Käigukastiks oli valitud neljakäiguline Hewland LG500 Mk II.

Esivedrustuses olid kasutusel õõtshargid, nookurid ning koosted keerdevedrust ja teleskoopamortisaatorist, mis monokoki juurde kerre peideti. Tagavedrustus koosnes õõtsharkidest, mitmest hoovast ning samalaadsetest vedrudest-amortisaatoritest. Kõik neli Lockheedi ketaspidurit asetsesid ratastes. Goodyeari 15-tolliste rehvide mõõt oli ees 11.75/24.00 ja taga 16.75/27.00.

Pärast läbitud saleduskuuri kaalus auto 640 kg, mis teeb erivõimsuseks 1,34 hj/kg. Telgede vahe võrdus 2,64 või 2,69 meetriga, pikkus aga 4,32 meetriga.

Tol 1974. aastal läksid kvalifikatsioonisõidud Rutherfordil täiesti aia taha ja ta pidi startima 25. kohalt 33 seas. McLaren oli hästi juhituna aga sedavõrd kiire, et juba kolmandalt ringilt tuli ta kaheteistkümnendana ja sõitis liidrina enam kui poole võistlusmaast. Nõnda pikalt tänu kvalifikatsioonil superkiire (308,402 km/h!) A.J.Foyti autol õlitoru purunemisele. Ta edestas ringiga kõiki peale Bobby Unseri, kes kaotas talle 22 sekundiga. Rutherfordi keskmine kiirus võrdus 255,224 km/h-ga.

Läinud suvel pandi heas korras olev McLaren USA-s oksjonile. Trekisõidu ajalukku end igaveseks kinnistanud reliikvia eest maksti tervelt 3,52 miljonit dollarit.