Taustapildil on MG 18/80

Sportautonduse sünonüümiks saanud mark M.G. (hiljem MG) asutati Oxfordis aastal 1924, aga esialgu sportlikud ambitsioonid väga ei prevaleerinud - nendeni jõuti alles kümnendi lõpul.

   William Morrise autoimpeeriumi Oxfordis esindanud Morris Garages Ltd proovis kätt tehasest saadud autode tuunimise alal. Liiati et tehases oli kahekümnendate aastate hakul loobutud forsseeritud mudelite kui masstootmise puhul tülikate valmistamisest. Cecil Kimber Oxfordis polnud loomulikult mitte ainus Morrise diiler, kes teatavat osa autodest täiustas, aga tema ambitsioonid olid suuremad ja viisid peagi uue automargi sünnini.

   Loomulikult kulus selleks esimeste erikerega autode ehitamisest arvates tubli paar aastat. Morriste mehaanika oli üldiselt töökindel. Kui sellega liideti kena alumiiniumkere, pisut jõulisem mootor ning juhitavust parendavad veermikutäiustused ega nõutud kõige nimetatu eest ülemäära kõrget hinda, oli vajalik müügipotentsiaal saavutatud.

   Morris Oxfordi indeks oli 14/28, Kimber andis oma autodele indeksi 14/40, mis oli mõnevõrra optimistlik. Reaalselt saadi mootorist kätte umbes 35 hj. 1928. aastast pakkus Morris lisaks ka 2,5liitrist 6silindrilist jõuallikat, mis võimaldas ehitada juba oluliselt kiiremaid autosid. Morris 6 säilitas rippklapid ja arendas 52 hj, M.G. võimsus küündis esialgu aga ülanukkvõllile ja muudele võtetele tänu vähemalt 60 hj-ni.

   Mudelile omistati küll indeks 18/80, aga 80-85 hj-ni kasvas võimsus alles 1932. aasta paiku  viimase, kolmanda seeria autol. Pildil näeme esimesse seeriasse kuuluvat neljaistmelist eksemplari, millel on pehme, kunstnahaga kaetud Weymann-kere.

   Kõigi autode telgede vahe võrdus 2,9 meetriga, aga pikkus varieerus vahemikus 4,0-4,37 m. Kere suurusest ja raskusest olenevalt kaalus auto 940-1220 kg ja sõitis kuni 125 km/h. Lahtised kered olid kahe või nelja istmega, sedaankered muidugi neljaga. Kui võrrelda 1. ja 2. seeria autode tootmisarve, siis sportautode osa oli selles väga väike, kokku 54 eksemplari neljaistmeliste umbes 650 vastu (lisaks tehti kokku 35 sportliku suunitlusega erimudelit).

   Kõnealune sari oli selgelt kiirem tollastest Alvistest ja Lagondadest, samuti odavam. Sellegipoolest polnud pooltuhat naela maksvaid autosid majanduskriisi saabudes hõlbus müüa. 500 naelsterlingit, olgu öeldud, oli lihttöölise viie aasta palk. Mudelit 18/80 täiustati ajapikku. Näiteks vahetati 12tollised piduritrumlid välja jõudsamate 14tolliste vastu ja käigukast sai 4. käigu lisaks.

   1929. aastal osteti Abingdonis 100 000 naelsterlingi eest tühjana seisev hoonestu ja koliti sinna ümber. Ilmselt oli ka võrratult avaramatel ruumidel (laoruumid kaasa arvatud) oma osa selles, et Mark II saabudes jätkati eelkäija tootmist. Forsseeritum Mark I Speed oli kiirem kui tavaline Mark II, garanteeriti 80 miili (u 129 km) tunnis. Mark II tootmine, omakorda, lõppes ametlikult 1932. aastal, aga laost oli võimalik šassii soetada veel 1934. aastalgi.

   Mudeli 18/80 lõppakordiks osutus 5 eksemplaris valminud Mark III. Ajalukku läks õige eriline 18/100 „Tigress“, mille mootoril oli kuiv karter ja kaks süüteküünalt iga silindri peas. Päris sadat hobujõudu vast kätte ei saadud, samuti mitte kiirust 100 miili tunnis. Mõlemat parameetri puhul jõuti küllap arvuni 95.

   Kuuesilindrilise mudeli väljatoomise eel jäi turu-uuring ilmselgelt puudulikuks. Seevastu tõestas M.G., et on võimeline pakkuma „palju autot mõõduka hinna eest“ (samaga hiilgas paarkümmend aastat hiljem Jaguar). Erakordselt edukas oli seevastu selsamal 1928. aastal valminud tilluke M.G. Midget, Suurbritannia esimene odav ja praktiline sportauto.