Taustapildil on MG TB

Kui keegi palub teil nimetada firma, millel on suurimad teened sportliku autosõidu juurutamisel massidesse, siis peaks see kahtlusteta kuuluma Briti markide hulka. Aston Martin või Bentley see autode kõrge hinna tõttu küll olla ei saa. Järelikult sobib enim MG, mis alustas Oxfordis tegevust 96 aastat tagasi.

  Odava sportliku kaheistmelise ehitamine laiatarbekaubana toodetud väikeauto baasil oli võimalik ka väikeses mõne oskustöölisega töökojas ja nimelt nii alustaski Oxfordis Morrise müügiesindajana tegutsenud Cecil Kimber. Aluseks võeti 1,6liitrise mootoriga Morris Cowley ja 1,8liitrise Morris Oxfordi alusvankrid, mis rüütati kuue kohalikult kerefirmalt Raworth tellitud kerge kerega. Roolisammas lasti madalamale, tuuniti mootorit ja vedrustust.

  Müügihind ületas baasmudeli oma paraku 1,7kordselt ja kulus kuid, enne kui mainitud pool tosinat autot omaniku leidsid. Algus polnud küll paljutõotav, kuid 1924. aastal toimunud järgmine katse läks korda, kui prototüübi võimekus Brooklandsi trekil ja muudes võistluspaikades tähelepanu äratas ja 13 koopiat kiiresti kaubaks läksid.

  Cecil Kimber omistas oma autodele marginime MG (Morris Garages), aga üldiselt tunti neid jätkuvalt tuunitud Morristena. MG kaheksanurkne embleem ilmus esmakordselt alles 1927. aastal valmistatud autode radiaatori kohale. Samal ajal registreeriti mark ka autoehitajana ja koliti uude asukohta Cowley´s.

  Aasta möödudes renditi Londoni autonäitusel stendipind. Välja pandi odav Midget M-Type ja tehniliselt huvitavam 6silindriline mudel 18/80. Viimasel oli ülanukkvõlliga mootor, mis tagas vähemalt 125 km/h. 25 km/h võrra aeglasemaid Midgeteid oli tänu üliodavale kerele võimalik müüa hinnaga 175 naelsterlingit, mistõttu need väikesed autod olid taskukohased paljudele sportlikku sõidustiili harrastajatele. 1929. aastal müüdud ca 900 autost moodustasid 20hj Midgetid tervelt 58 protsenti

  Samal aastal koliti hoopis suurematesse ruumidesse Abingtoni, mis asus umbes 11 km kaugusel Oxfordist. Kolmekümnendate aastate esimesel poolel koosnes mudelivalik reast mudelitest töömahuga 746-1286 cm³, kaasa arvatud vähesed kompressormootoritega eksemplarid, mille võimsus küündis 72 hj-ni ja kiirus 140 km/h-ni.

  Ülanukkvõll domineeris kuni 1935. aastani ja mark saavutas ridamisi võite kõige tähtsamatel autovõistlustel. Olukord muutus, kui William Morris, kuninganna poolt lord Nuffieldiks nimetatud, MG Car Company oma Morris Motorsi tütarfirmaks muutis. Tegevdirektor Leonard Lord sulges võidusõiduosakonna paugupealt ja tema alluval Cecil Kimberil tuli kuuletuda.

  Unifitseerimipalangus asendati kõik ülanukkvõllidega mootorid rippklappidega varustatutega. Esimesena toodi välja, tuleb küll tunnistada et kordaläinud sedaan MG SA, mis pealegi kena välja nägi. Pakuti ka kaht erinevat lahtist keret. Kimber konstrueeris uutele autodele hüdropidurid ja kaks ülemist käiku varustati sünkronisaatoritega.

  Kuni liitrise mootoriga Midgetid pidasid koostehallis vastu 1936. aastani. Midget PB võimsus oli nüüd 43 hj tolle aja kohta üpris kõrgetel pööretel 5500, karburaatoreid oli kaks ja surveaste 6,8:1. Uus T-seeria sportauto mootor arendas 50 hj tänu 1292 cm³-ni kasvanud töömahule. Ruumikam, kiirem (125 km/h) ja sõiduomadustelt parem auto müüs hästi – kolme aastaga ehitati neid üle kolme tuhande.

  TA järglane oli meie piltidel kujutatud TB, mida tehti 1939. aastal mõne kuuga 379 (hulgas 57 kupeed). Välimus oli sama, kuid kapoti alla pandi sel puhul mudeli Morris Ten 1250cm³ reasneljane, mille silindri läbimõõtu oli kasvatatud 3 mm ja kolvikäiku lühendatud 12 mm võrra. Maksimumvõimsus 54 hj tuli kätte kõrgematel pööretel, 5500 juures. Autol oli ühekettaline kuivsidur ja kolmel käigul sünkroniseeritud neljakäiguline käigukast. Pidurdamine käis 9tolliste piduritrumlitega, piduriajam oli hüdrauliline.

  Sõda katkestas TB tootmise tervelt kuueks aastaks, aga praktiliselt muutusteta läks mudel seejärel tootmisesse kui MG TC. Kõik teatmikud annavad eksemplaride arvuks 10 tuhat. Neid eksporditi purustatud majandusega Suurbritanniast hulgi näiteks USA-sse, seejuures vaevumata isegi vasakrooliga teisendit välja töötama. Noored ja end noorena tunvad ameeriklased olid vaimustuses väikese auto toimekusest käänulistel teedel.

  TC läks ajaluku kui verstapost omas liigis. Ehkki sama pika telgede vahega, oli järglane MG TD (1949-1953) põhjalikult ümber ehitatud, mootor ja jõuülekanne välja arvatud. Raam muudeti jäigemaks ja kere laiemaks. Esivedrustus oli nüüdsest sõltumatu ja kodarrataste asemel pandi alla kilprattad. Koguarv, millest lõviosa läks USA-sse, on täpselt teada - 29 665.

  Seejärel tehti veel kahe aasta vältel 9600 MG TF-i. Kõiki nimetatud 2,39 meetri pikkuse telgede vahega sõidukeid kroonis mudel TF-1500 oma 1466cm³, 63 hj arendava mootoriga. T-seeria MG-d jätsid kustumatu jälje nii sõidulusti külvamisse kui odava, klubitasemel peetud autovõidusõidu arendamisse.