Taustapildil on Pierce-Arrow Model 836

Packard, Peerless ja Pierce-Arrow, kahekümnendatel aastatel ameerika luksumarkide tippu kuulunud kolmik, suutis majanduskriisi üle elada vägagi erineva eduga.

  Peerless, kes Cadillaci moel samuti hunnitu 16silindrilise sõiduki projekteeris, tuli sulgeda juba 1931. aastal. Pierce-Arrow´le oli antud seitsme võrra rohkem aastaid, aga Packard pidas vastu koguni 1958. aastani.

  Buffalo vabrikandi George Norman Pierce´i (1846-1910) rikkus oli saadud populaarsete tarbekaupade masstootmisega. Erinevatel aegadel valmistas ta linnupuure ja külmikuid, aga jäi lõpuks jalgrataste juurde pidama. Mees ise ja ta poeg Percy olid selgelt motoriseeritud liikurite huvilised, näitasid viimase poolt ehitatud auruautode prototüübid.

  Otsemaid, kui valmis kerge ühesilindriline sisepõlemismootor, kinnitati see 1901. aastal koos kahekäigulise käigukastiga kergele autovankrile. Neid, nimega Motorette, valmistati alustuseks veerandsada.

  George Pierce´i silmad nägid ära margi Pierce-Arrow sünni 1909. aastal. Nime teine pool tulenes mudelinimede Arrow ja Great Arrow kasutuselevõtust (viimasega tähistati neljasilindrilisi mudeleid). Autod olid üliedukad pikkadel vastupidavussõitudel, võites kuulsa Glidden Touri lausa viiel korral järjest.

  Respekti Rolls-Royce´i laadse „kaheraudse“ nimega margi vastu kasvatasid erakordselt suure töömahu, võimsa tõmbe ja hea töökindlusega mootorid. 1912. aasta tippmudel 66 oma 13,51 liitriga (127x178 mm!) püsitatas absoluutse mahurekordi ja selle hind jäi 5850-7300 dollari vahemikku, mis oli tollal üüratu summa.

  Insener stilisti ülesannetes Herbert M. Dawley patenteeris 1914. aastal poritiibadesse integreeritud esilaternad, mis jäidki paljudeks aastateks seda marki autosid teistest eristama. Tavaasetusega laternaid pakuti lisatasu eest. Aastatel 1913-1929 pruukisid kolm Valge Maja peremeest nimelt Pierce-Arrow´d. Mark läks ühena viimastest üle vasakroolile. Põhjus oli lihtne: parempoolse liikluse puhul oli paremal istuval juhil hõlpsam kõnniteele jõuda, et saaks peremehele viivituseta uke avada. Konservatiivse maitsega rikkad, iseäranis USA idarannikul, eelistasid Pierce-Arrow´d selgelt teistele markidele.

  1916. aastast üha enam pankade kontrolli alla sattunud kompanii hilines lubamatult kaheksasilindriliste autode väljatoomisega, küll aga rakendati neljarattpidureid. Ühteheitmine Studebakeriga 1929. aastal avas rahakraanid, valmis kuueliitrine 125hj reaskaheksane mootor. Seda vajati hädasti, kuna konkurentidel olid pakkuda ka 12silindrilised jõuallikad. Nimetatud aasta oli margi ajaloo edukaim, kuna õnnestus müüa tervelt 9840 autot kõige kasinamate aastate nagu 1921 umbes tuhande vastu.

  1931. aasta sügisel valmis ka kauaoodatud V-12 mootor, mida pakuti nii 6,5- kui 7,0liitrises variandis, vastavalt võimsusega 140 või 150 hj. Kerge rodsterkerega kaheteistsilindriline auto, roolis üks Ameerika kõige kuulsamaid võidusõitjaid Ab Jenkins, näitas ööpäevasõidus 1932. aastal keskmist kiirust 180 km/h, järgmisel juba 187 km/h ning ülejärgmisel 204 km/h. Tegu oli loomulikult forsseeritud mootoriga, standardmootor tagas kiiruse 145-150 km/h.

  1933. aasta mudelid saabusid müügile eelmise aasta novembris. Pakkuda oli neli sarja. Kaheksasilindriline kandis indeksit 836, kaheteistsilindrilised aga 1236, 1242 ja 1247. Igas sarjas oli 12-17 mudelit, mis erinesid telgede vahe, kere ja varustuse poolest. Auto meie pildil on kaheksasilindriline limusiin telgede vahega 3530 mm. L-kujuliste silindripeadega mootor arendab 3400 pöördel minutis 135 hj. Müra ja vibratsiooni kandumist auto sisemusse vähendavad mootori pool tosinat kummist toestuspatja. Käigukast on kolmekäiguline, sünkroniseeritud, lisatud on vabajookumehhanism. Võimendiga trummelpidurid toimivad kõigile ratastele. Kere klaasid on eranditult mittekillunevat tüüpi. Auto kaalub ligikaudu 2,27 tonni.

  1933. aasta tõi endaga Studebakeri pankroti. Sellega seoses ostis grupp Buffalo ärimehi miljoni dollari eest kuulsa omalinnamargi ära. Voolujooneline näitusemudel Silver Arrow, mis oli samuti ehitatud 3530 mm pikkuse telgede vahega raamile ja varustatud 175hj V-12 mootoriga, põhjustas New Yorgi autonäitusel sensatsiooni. Neid ehitati kokku viis, kuid nad olid liialt radikaalsed omas ajas. Nad tõid firmale küll tunnustust, aga tulu mitte.

  Kalkulatsioonid näitasid, et vee peal püsimiseks oli vaja müüa umbes 3000 autot aastas. 1934. aasta tulemuseks jäi paraku 1740, allakäik üha süvenes. 1937. aasta toodang kahanes katastroofilise 167-ni. Järgmisel pani uhke mark uksed kinni.