Taustapildil on Pontiac Parisienne

Automark, mis alustas 1926. aastal Pontiacis (Michiganis) Oaklandi egiidi all läks kaduvikku juba kümmekond aastat tagasi, aga miljonite entusiastide jaoks jäävad ta saavutused, ta võidud ja kaotused – ja loomulikult isiklikud kogemused – tähtsaiks surmatunnini.

  Automark Pontiac asetus General Motorsi tihedaks tuunitud valiku keskele koos Buicki ja Oldsmobile´ga ning võttis kasutusele arvukalt moodsaid tehnilisi lahendusi Dubonnet´ süsteemi sõltumatust esivedrustusest alates ja kiiresti kuivavate Duco autovärvidega lõpetades. Sõja eelõhtul pakuti laugpärakeresid ja peatselt sõja järel moodsaid X-seotisega raame ning automaatkäigukaste.

  Margi areng takerdus mootorite osas, kuna hilineti reaskaheksaste väljavahetmisega V-8 skeemi vastu, aga sellegipoolest suudeti Plymouth 1954. aastal läbimüügitabelis viiendale kohale tõrjuda. Aasta 1955 tõi endaga esimese, 4,7liitrise V-8 mootori ja mark ühines USA autotöösuses alanud võimsusvõidujooksuga.

  Kui firma juhtimine läks Knudsenite perekonnas isalt pojale, hakkas Semon E. Knudsen ehitama nn vanade meeste autode asemel noorte meeste autosid (mida polnud keeruline müüa ka vanematele meesterahvastele). Töömaht kasvas ja loomulikult ka võimsus. Esmalt jõudis kapoti alla 5,2liitrine, seejärel 5,7liitrine ning 1958. aastal 6,1liitrine V-8. Viimase forsseeritumaid variante pakuti kas kolme kahelõõrilise karburaatori või koguni sissepritsega.

  Pontiacid olid 1958. aastal saadaval kahe ja nelja uksega sedaanide ja hartopsedaanidena, kabrolettidena ning universaalidena, mudelite kombinatsioone oli kokku 16. Uudislikest tehnilistest lahendustest olgu nimetatud piiratud libisemisega diferentsiaal ning õhkvedrustus Air-Ride. Mootoreid pakuti võimsusvahemikus 240-310 hj. Sissepritsesüsteemist 1959. aastal küll loobuti, aga töömahu edasine kasv viis võimsuse ikkagi 330-345 hj-ni.

  Knudsen-poeg, tuntud kui Bunkie, oli 1956. aastal General Motorsi marki juhtima asunute seas noorim läbi aegade, 44aastane ja äärmiselt entusiastlik. Kaasvõtlejaks progressi eest sai ta endale võrdselt uuendustealti peainseneri Peter Estese. Meeste võitlust uue, kiirusliku imago eest toetas õnneks General Motorsi president Harlow Curtice.

  Pubiku tähelepanu köitis 1957. aastal kolmekarburaatorilise Pontiaciga Daytona trekil saavutatud ringirekord 212 km/h, samuti Bonneville´i soolajärvel välja sõidetud 231 km/h.  Bonneville´i nime hakati tollest aastast kasutama, tähistamaks tipus olevaid mudeleid, kabrioletti ja kahe uksega hartopsedaani.

  1958. aastaks said autod uue kere, aga ka eriti jäiga viie põiktalaga raami ning keerdvedrudega tagavedrustuse. Cadillaciga ühistöös välja arendatud õhkvedrustus ei hiilanud palava kliimaga osariikides töökindlusega ja sellest loobuti ainsa mudeliaasta möödudes. Arendustöö oli jäänud poolikuks ja lahendused osalt pooltooreks.

  Üsna omapärane lugu on Oshawas (Ontario, Kanada) toodetud Pontiacidega. Tootmine sai alguse samuti 1926. aastal ja viiekümnendate keskpaigaks oli margi osakaal Kanada autotööstuses tõusnud rekordtasemele. 1958. aastal ehitati 55 768 Pontiaci ehk siis Kanada Fordist 1100 võrra rohkem, kaubaks läks neid aga koguni 5150 võrra rohkem kui Forde.

  Kabriolett meie piltidel pärineb Oshawast. Tegu on “Kanada Bonneville´iga”, mis kandis romantilist prantsuskeelset nime Parisienne.  

  Pontiacide stiil, milles domineeris ajastule iseloomulik raketiteema, oli küllaltki sarnane Oldsmobile´l pruugituga. Kanada Pontiacide baasmudelid kandsid nime Strato-Chief, keskmised mudelid Laurentian ja tippmudelid Parisienne.

  Kohapeal ehitatud autod olid tuhatkond dollarit odavamad USA-st imporditutest ja ainult 62-85 dollari võrra kallimad erinevatest Kanada Chevrolet´dest. Pole siis ime, et läbimüügi alal suudeti koguni Fordi lüüa. Pontiac pakkus palju autot mõõduka hinna eest, mis jäi 2620 ja 3445 dollari vahemikku.

  Seitsme aasta eest oksjonil 88 tuhande USA dollari eest müüdud roheline lahtine Parisienne on Ühendriikides üsna suur haruldus. Auto restaureeriti kulusid kokku hoidmata. Kere võeti raamilt maha ja vana värv eemaldati täielikult, kõik vigastatud kohad parandati ning auto värviti kataloogis näidatud kombinatsioonis.

  Mootoril on kolm karburaatorit, automaatkäigust asendati hoopis moodsamaga. Esirataste trummelpidurid asendati ketaspiduritega, tagaratastele pandi moodsamad trummelpidurid ning piduriajamisse võimendi, roolitavust parandas algsest asisem roolikarp. Lisati ka CD-mängijaga stereoraadio.

  1958. aasta mudelitel oli palju uuendusi ja võinuks arvata, et järgmine uus kere ilmub vast 1960. või 1961. aastal. Läks aga hoopis teisiti. General Motorsi autode radikaalne stiiliuuendus mudeliaastaks 1959 viis tippu Bunkie Knudseni kavad. Sündisid laia rööpmega (wide track) Pontiacid. Esirataste rööbe oli nüüd 1618 ja tagaratastel 1626 mm, vastavalt 126 ja  116 mm võrra laiemad, arvatavalt rekordilisim kasv läbi aegade. Mida see uuendus väga madalate autode juhitavusega tegi, võite isegi arvata.