Taustapildil on Porsche 718 RS 61 Spyder

Porsche kujunemine planeedi üheks olulisimaks võidusõidumargiks sai alguse 1949. aasta talvel, kui Walter Glöckler ehitas sõna otseses mõttes põlve otsas kõigest 450 kg kaaluva spaideri, mis talle järgmisel aastal Saksamaa tšempioni tiitli kindlustas.

  Nii 1100 kui hiljem 1500 cm³ klassis võidukad, metanoolil kuni 98 hj arendavad Glöckler-Porsched andsid firmale endalegi selge vihje, et äärmusliku erivõimsusega lahtine sportauto – nimi Spyder võeti kasutusele hiljem – on kõige otsesem tee võitudele väikese töömahu klassides. Neis kippusid domineerima itaallased ja paraku koguni ida-sakslased.

   Porsche esimene 550 Spyder ehitati muide samas Frankfurdi väikeettevõttes kus Glöckleritegi (nõbu Helm oli samuti võidusõitja) autod. Esimese võidu sellele tõi Nürburgringil ei keegi muu kui Helm Glöckler. Tõukurvarrastega pooleteiseliitrine bokser mehe selja taga arendas piiritust pruukides peaaegu 100 hj, hiljem Le Mans´is aga, kus tuli paaki kallata bensiini, 20 hj vähem.

   Klassivõit võeti seal kinniseks ümber ehitatud 550-ga, kuid hilisemad mõõtmised tuuletunnelis näitasid, et klaustrofoobiline sisemus ja kehv väljavaade nullistasid pisukese eelise aerodünaamikas. Sestap eelistati edaspidi avaautosid.

   Tiigrihüpe arengus toimus juba 1953. aasta augustis, kui järjenumbrit 550-3 kandva auto mootoriruumi ilmus indeksi 547 all sensatsiooniline nelja nukkvõlliga võistlusmootor. See oli 1950. aastal masinaehituse alal doktorikraadi saanud Ernst Fuhrmanni esimene (ja viimane) mootor – ning meeletult edukas. Seitsmekümnendate alguses, olgu öeldud, töötas dr. Fuhrmann Porsche peainsenerina, seejärel aga direktorite nõukogu esimehena.

   140 kg kaaluv jõuallikas oli erakordselt keeruline (kokkupanemine nõudis tippmehaanikult uskumatud 120 töötundi), aga arendas aastate kulgedes üha suuremat võimsust – lõpuks lausa 180 hj - ning oli iseäranis töökindel. 547 oli Porsche võidusõidumargiks kujunemise olulisim verstapost. Saksa kõrge insenerikunsti selge tunnismärk, mille ümber ehitati aina uusi autosid, kaasa arvatud vormelite F2 ja F1 tarvis.

   Esialgu võrdus jõuallika töömaht 1498 cm³-ga, võimsus kasvas esialgselt 110 hobujõult 150-ni, seejärel ilmusid suurema silindri läbimõõduga teisendid, mis andsid töömahuks 1587, 1605, 1678 või 1708 cm³.

   Vormelimootorid olid taas pooleteiseliitrised, aga piirjuhul arendasid 180-190 hj. Samale tasemele – 185 hj 7800 pöördel minutis - küündis ka erandlik kaheliitrine sportautomootor, millel oli 5 mm võrra suurendatud silindri läbimõõtu ja 8 mm võrra kolvi käiku.

   Kõigil mudelitel – aga neid oli sarjas kokku ligemale kolm tosinat erinevat - pruugiti Porsche süsteemi sünkronisaatoritega käigukaste. Esimesel kolmel nelja- ja kõigil ülejäänutel viiekäigulisi. Enamikul mudelitest oli kasutada peaülekanne 4,428, aga poolele tosinale pakuti ka alternatiivi 4,375 ja 4,857 näol.

   Täiustatud ruumilise toruraamiga Porsche 550A-le järgnes 1500 RS ning ümber ehitatud esivedrustusega RSK-sari, RS 60 ja RS 61. RS 61 oli Spyderi arengu kulminatsioon: 100 mm pikem telgede vahe, vähemalt 178 hj, teatud eksemplaridel koguni neli ketaspidurit tavaliselt kasutusel olnud trummelpidurite asemel. Kerged alumiiniumkered ehitas reeglina Wendler Reutlingenis, kuid lõpetas paraku tegevuse aastal 1961.

   Pildil kujutatu kuulub neljateistkümne RS 61 hulka. Sellel võistlesid USA amatöörid Bob Donner ja Don Wester. Nende parim saavutus oli 1961. aasta Sebringi 12 tunni sõidu 7. koht üldarvestuses ja 2. klassis; samuti jõuti mitmel korral poodiumile USA võistlussarjades SCCA ja USRRC. Don Wester müüs Californias Volkswageneid ja Porschesid. Ta värvis oma võistlusautod vägagi eriliselt, kaht tooni kollase ja musta kombinatsioonis.

   Pärast Westerit käis auto mitmel korral käest kätte ja lõpuks, kusagil üheksakümnendatel aastatel, restaureeriti äärmise hoolikusega, nagu oli soovinud jaapanlasest omanik. Kahe nädala eest müüdi auto Arizonas peetud oksjonil väärilise hinna, 2 750 000 dollari eest. Pilt on pärit korraldaja RM Auctions kogust.