Taustapildil on Shelby Cobra 289

  Kunagi hästi tuntud briti automarki A.C. Cars (1922), mis sai Londonis tegelikult alguse juba 1908. aastal kui Autocars & Accessories, meenutatakse täna eeskätt tema hilisema seotuse pärast California väiketootjaga Shelby-American. Carroll Hall Shelby (1923-2012) sündis Texases ja temast sai vägagi edukas võidusõitja nii kodumaal kui Lääne-Euroopas.

   Võitnud 1959. aastal Aston Martiniga sõites Le Mans´i ööpäevasõidu (paaris Roy Salvadoriga), saanuks ta häid lepinguid edaspidigi. Ilmnenud südamerike ei võimaldanud tal rasket elukutset jätkata, ta hakkas müüma Goodyeari rehve ja tegutses sõiduinstruktorina. Shelbyt oli aastaid painanud idee hinna poolest õige paljudele kättesaadavast ameerika sportautost.

   General Motors, kelle poole ta pöördus, oli probleemi enda jaoks juba lahendamas sedamööda, kuidas edenes kontinendi esimese suurseerialise sportauto Chevrolet Corvette arendamine. Potentsiaalsele konkurendile mootoreid, käigukaste ja muud tarnida polnud GMC-l mõtteski.

   Euroopalikku malli, aga odava ameerika V-8 mootoriga varustet sportauto projekteerimine lausa puhtalt vatmanilehelt olnuks üpriski võimalik, aga väikese autotehase rajamine mõnesaja eksemplari ehitamiseks olnuks liialt kallis ja majanduslikult põhjendamatu. Appi tuli puhas juhus.

   AC Cars (valdavalt kasutatakse tekstides lihtsustatud nimekuju), kelle rodsterid Ace ja kupeed Aceca jäid parajasti jõuallikateta põhjusel, et Bristoli kuni 130-hj mootorite ehitamine katkes, sattus hätta. Leevendust mõneks ajaks võinuks pakkuda vast Ford Zephyri tugevasti forsseeritud reaskuuene ja väikesel arvul neid tõepoolest ka tarvitati. Carroll Shelby telefonikõnel pakkumisega koostööd teha ei saanudki olla paremat ajastust.

   AC kvaliteetsed alumiiniumkerega autod olid Shelbyle mitmel puhul silma jäänud, kaasa arvatud Le Mans´is tol talle õnnelikul aastal. Ace ületas seal finišijoone üldarvestuses seitsmendana ja sai ühtlasi klassivõidu. Nüüd pakuti firmale, kus aastatoodang oli olnud keskelt läbi saja auto ringis, kuni 500 eksemplari valmistamist!

   Shelby hankis Fordilt seal arendustöö eest vastutava inseneri Don Frey heakskiidul paar 1962. aasta sedaani Fairlane tarvis projekteeritud lühikesekäigulist 3,6-liitrist V-8 mootorit. Väikeses firmas toimuvad asjad väga kiiresti. AC nägi oma suurt šanssi ja oli ülimalt koostööaldis – prototüüp valmis juba 1962. aasta veebruaris, kõigest neli kuud pärast Shelby esimest külaskäiku.

   Vahepeal oli valmis saanud sellesama kerge mootori 260-kuuptolline (4,27-liitrine) variant, millel oli pakkuda 164 hj väikevenna 145 asemel. Mudelit AC Cobra 260 (või Shelby Cobra 260) ehitati 75. Seejärel võeti kasutusele sama kolvikäiguga, kuid nelja tollini (101,6 mm-ni) avardatud silindri läbimõõduga „289“ (4,74 liitrit). Kõrgema surveastme 10,5:1 ja neljalõõrilise karburaatori koosmõjul saadi 271 hj, siiski pisut vähem ameerika tuunijate „unelmapiirist“ kompressorita mootorite puhul - 1 hobujõud kuuptolli kohta.

   Arendustöö kestis kokku umbes poolteist aastat ja Shelbyl kulus oma poolteist miljonit dollarit (AC ei pruukinud raha kulutada). Suurbritanniast saabunud kered liideti „ameerika mehaanikaga“ Venice´is, endises võidusõiduautode Scarab ehitamiseks rajatud minitehases.

   Cobrasid indeksiga 289 tehti kolme aasta jooksul kahes seerias ligemale 600, aga 1965. aastast peale, seoses ulatuslikult ümber ehitatud raami, kere ja tagavedrustusega hulga raskema ja võimsama seitsmeliitrise jõuallika tarvis, väikesel arvul (arvatavalt 27), peamiselt Euroopas müümiseks.

   AC Shelby Cobra legendi – aga tegu on tõepoolest XX sajandi legendaarseimate hulka kuuluva margiga – poleks sündinud, kui mitte arvukad võidud ringradadel poleks rea aastate vältel TV-s ja trükiajakirjanduses võimenduse leidnud. Entusiastidele mõeldud ajakirjad tükkisid üksteise võidu tänava-Cobrade teste, milles autode hiilgav dünaamika ikka ja jälle kinnitust leidis. Odavad need 6000 dollari piirimail autod kindlasti polnud, aga euroopalik hõng suurendas ahvatlust.

  1964. aasta võidusõiduvariant 289 Competition Cobra pildil kuulub väikesesse seeriasse, mis koosneb tehasetiimile või siis valitud klientidele ehitatud, arvatavalt 32 eksemplarist. 9250 dollari eest müüdi tuntud harrastusvõidusõitjale nimega Tom Payne ulatuslikult ümber ehitatud auto.

  Nelja kahelõõrilise Weber-karburaatori, surveastme 12:1 ja „äkilisema“ nukkvõlli koosmõjul saadi kätte umbes 400 hj. Borg-Warneri käigukast oli neljakäiguline, tagavedrustuses töötasid põiki asuvad lehtvedrud, pidurdati autot nelja ketaspiduriga.

   Üks tuntumaid sõitjaid Cobrade roolis oli Ken Miles. Insenerkatsetaja, kelleta võistlusmudelid poleks arvatavasti saavutanud täiusele lähedast olekut. Tema suurimate võitude sekka kuulusid Daytonas ja Sebringis aastatel 1965-1966 saavutatud ja tal oli kahtlemata roll Fordi peatses Le Mans´i võidus. Miles hukkus 1966. aasta 17. augustil ringrajal nimega Riverside International Raceway, kui ta katsetas Fordi üht nime J-car all tuntuks saanud prototüüpi.

   Kui mõni auto üldse kultusmudeli nime võiks kanda, siis esimese hingetõmbega, näiteks Ferrari 250 GTO kõrval, hõigatakse välja ka 4,7-liitrine Cobra. Pildil oleva uunikumi väärtus võib täna küündida kahe miljoni euroni.