Taustapildil on Bentley S2

Sel puhul võtame vaatluse alla auto, mille taolisi ehitati üldse üksainus, mille sünnilugu peidab endas tänini selgitamata salapära ning mis mõned aastad tagasi restaureerituna on endiselt heas konditsioonis, võimaldades tema eest täna küsida 575 tuhat dollarit.

  Lugu algas tegelikult mitu aastat varem, kui tundmatuks jääda sooviv New Yorgi jahtklubi liige tellis endale suure Mercedes-Benz 300 „Adenaueri“ baasil universaali. Tehas eritellimusele aega kulutada ei soovinud, nõnda sai töö endale Karrosseriefabrik Wendler GmbH Saksamaal Reutlingenis.

  Kunagine tõllaehitaja oli autokeredele pühendunud 1919. aastal ja järgmise maailmasõja eel tegelenud muuhulgas kõikmõeldavate kergete voolujooneliste keredega, kaasa arvatud rekordautode omad. Viiekümnendatel aastatel pühenduti kabriolettkeredele BMW 501 baasil, samuti mitut laadi kinnistele ja lahtistele Porschedele, kaasa arvatud võistlustautod RSK ja RS61.

  Wendleri tööga rahul rikkur soovis endale universaali ka järgmise suure Mercedese (W112) baasil, aga tehas keeldus taas tööd ette võtmast. Siiski soostus ta tarnima Wendlerile rea kerepaneele, esilaternad ning suure hulga ehisdetaile. Neid kõiki tahtis kerefirma pruukida uuel ainulaadsel universaalil, mis otsustati ehitada Bentley S2 (1959-1962) alusvankrile.

  Taas ei leidu säilinud dokumentides omaniku nime, küll aga New Yorgi jahtklubi aadress, kuhu Rolls-Royce´i importer New Yorgis John Inskip pidi Wendleri ehitatud auto saatma. Vasakrooli ja pika telgede vahega šassii telliti 1960. aastal. Üldse ehitati pikki autosid 57, neist kõigest 6 said mitmesugustelt kerefirmadelt erikere. Universaale vast polnudki kuue seas rohkem kui meie taustapildil näha olev.

  Jahtlaevadega seotud tellija vajas varustuse vedamiseks sedaani asemel võimalikult ruumikat universaali. Bentley S-seeria autod telgede vahega 3225 mm ja pikkusega 5478 mm lubasid sellise ehitada. Seeria algas juba viis aastat varem, mootor oli tollal veel kuuesilindriline, töömahuga 4887 cm³. Mootor oli kokku pandud USA-st imporditud neljakäigulise automaatkäigukastiga Hydramatic. Auto oli raske, üle 2100 kg. Kiirus võrdus 170 km/h-ga ja kütusekulu jäi vahemikku 17,5-20,0 liitrit.

  Wendlerile saadetud alusvankril leidus juba Rolls-Royce´i ajaloo esimene V-8 mootor. Nimetatu töömaht oli 6230 cm³. Jõuallikat toitsid 2 karburaatorit SU. Ametlikult võimsust küll ei avaldatud, kuid hinnanguliselt ületas see 200 hj piiri. Auto kiirus oli enam kui 180 km/h, kiirendusvõime paranenud umbes 12 sekundini Bentley S1 13,5 sekundi vastu, kütusekulu aga kahanenud vahemikku 15,5-17,5 l/100 km.

  Bentley S2 oli oma eelkäijast veelgi raskem, umbes 2185 kg. Pole ka ime, sest uuelaadne mootor ja Hydramatic kaalusid kokku 404 kg! Pika telgede vahe ja Park Ward-kerega sedaan maksis tervelt 6943 naelsterlingit, seega võite umbkaudu ära arvata Wendleri kerega universaali maksumus saladuslikule omanikule üleandmise hetkel tema klubi juures.

  Tellija oli Wendlerile ülesandeks teinud ehitada „mercedeslik“ Bentley, kombineerides Saksa auto vertikaalsed laternapaarid Bentley radiaatorivõrega, aga kiiljad tagatiivapikendused kokku panna siiski tolle mudeliaasta Buicki ümarate tagalaternatega. Auto kere kaeti hõbedavarjundilise halli värviga, sõitjateruumis domineeris Connolly oranžikaspunane naturaalnahk. Tavaliselt pruugiti sisemuse kaunistamiseks pähklipuitu, sel puhul tehti puitdetailid aga tammepuidust.

  Bentley juhtorganid olid kombineeritud Mercedes-Benzi armatuurlaualt pärit detailidega. Kvaliteetstereo pärines firmalt Becker. Valgeküljelised rehvid olid autol all ka omanikule üleandmise päeval. Sõiduki saatusest on teada, et aastate möödudes kingiti see muuseumile, aga seejärel sattus erakollektsiooni ühes välisriigis. USA-s nähti seda taas kaheksakümnendate aastate keskel. Hiljem auto restaureeriti ning võitis nii mõnegi ilukonkursi.