Czinger kui ajalooline nähtus

  Mikroautosid, mille sõitjatepaar on tandemina paigutatud istmel aset võtnud, on tehtud läbi autoajaloo. Algas kõik kitsa kere ja mootorratta kodarrataste taoliste ratastega kergautodest (nimeks cyclecar), mis mõnel puhul aiaväravastki läbi mahtusid. Teise ilmasõja järgse Saksamaa kehvades oludes pakkusid esmast sõidutröösti olemuselt samalaadsed autoaseained eesotsas Messerschmitt KR-idega. Uue sajandi juhatas aga sisse Volkswagen 1 Litre, kõigest 1,25 meetrit lai ökoauto, tänu kergmaterjalidele uskumatu tühimassiga 290 kg.

  California firma Czinger (loe zinger) asutati küll alles läinud aastal, kuid pole võimalik, et selle väga keeruline, mitmes suhtes lausa revolutsiooniline esiklaps 21 C aastakesega valmis sai. Nimelt pidi maailmadebüüt Genfis toimuma juba 3. märtsil. Ega tegelikult saanudki. Eestvedaja nimega Kevin Czinger, kes tegevjuhi ameti on võtnud, oli kunagi korralikul ametipostil investeerimisgigandi Goldman Sachsi juures, aga siis võttis autohuvi temas võimust. Sidemed rahandusmaailmas võimaldasid krediite saada, aga elektriautodega Coda seotud projekt lõppes 2013. aastal pankrotiga. Siiski, juba kahe aasta möödudes esitles Czinger San Franciscos sõidukit, mida ta nimetas maailma esimeseks 3D prinditud autoks. Kontseptsioon oli revolutsiooniline: alumiiniumist, 3D prinditud koosteüksused ühendati liimimise teel süsinikplastist torudega, nõnda moodustus lihtsakoeline ja imekerge kandmik. Tehase seadmepargi maksumus moodustas sel puhul vaid ühe viiekümnendiku tavalisest!

  Nimi Blade tulenes auto kere omapärasest ristlõikest. Kaks teineteise taha paigutatud istet võimaldasid „kabiinikupli“ väga kitsaks, lausa seljauime laadseks teha. Millega loomulikult vähendati kupee ristlõikepinda ja järelikult õhutakistust. Ehkki 21 C puhul on kerekandmik sootuks teiselaadne, jäi kupee välisilme üldjoontes samaks. Eelisteks firma pressiesindaja sõnul aerodünaamilised näitajad ja loomulikult sõitjate suurem kaitstus külgkokkupõrke puhul. Komponentide valmistamise ja auto koostamise patenteeritud meetodid jäid põhimõtteliselt samaks ehk siis unikaalseks terves tööstusharus. 

  Blade´i neljasilindrise, 700 hj arendava kompressormootori asemel on uuel autol suhteliselt väikese (2,88 l) töömahu ja kahe turboga V-8 tööle pandud koos kahe esirataste lähedal asetseva elektrimootoriga. Nimetatute koguvõimsus on 1250 hj. Jõuülekandest leiame 7käigulise järjestiklülituva käigukasti, mootorgeneraator toimib starterina, elektrivoolu saadakse liitiumakudelt. Kuna autode tühimass jääb variandist olenevalt vahemikku 1218-1250 kg, on kummalgi tohutu erivõimsus - vähemalt 1 hj/kg. Suure antitiivaga varustet rajaauto aerodünaamiline survejõud küünib kiirusel 250 km/h 750 kg-ni (on seega kolm korda suurem kui baasmudelil). Selle võrra on aga väiksem maksimaalne kiirus – nimelt 380 km/h 432 km/h vastu.

  Kiirendusvõime on loomulikult fenomenaalne – 1,9 sekundiga „sajani“. Harjutuse 0-300km/h-0 sooritab 21 C 15 sekundiga ja 0-400 km/h-0 29 sekundiga. Partii suureseks on arvestatud 80 autot, mitte enam ilmvõimatud 10 000 autot aastas nagu Blade´i puhul. Hinna ja esimeste seeriaautode valmimise tähtaja kohta lootsime kuulda 3. märtsil. Äsjase teate kohaselt aga jäetakse tänavune Genfi autonäitus ära põhjusel, et Šveitsi valitsus keelas viiruse leviku kartusel kõik enam kui 1000 osavõtjaga inimkogunemised. Kas tohutuid kulusid kandnud autofirmadel õnnestub tagasilööki mingilgi määral kompenseerida, näiteks arvukaid linnu läbivaid tutvustussõite korraldades, jääb küsitavaks. Ameerikast kohale toodud uudismudelite debüüte püütakse korraldada teistes Euroopa riikides. Karma Automotive näitab oma autosid nädala võrra hiljem Hollandis.