Fordi pikapilegendi proloog

  Ameerika müüduim auto pole enam ammuilma mitte sõiduauto, 31 aastat järjepanu on selleks olnud pikap. Fordi F-seeria pikap nimelt.

  Meie arusaamade järgi on tegu ilmvõimatu nähtusega, et olemuselt tööauto (lõbu)sõiduautosid kindlalt edestab. Loomulikult on selle taga Põhja-Ameerika omanäoline majandusstruktuur. Näiteks farmerite, väikeettevõtjate ja üksiküritajate küllus, kes vajavad eeskätt universaalset, sageli lisaks veel eeskujuliku haagiseveovõimekusega autot. Samuti jänkimeeste loodusearmastus, kustumatu kauboiromantika, võrreldamatu paadiküllus ja muud halvemini mõõdetavad tegurid.

   Niisiis on Fordi pikapeid üheksal aastal müüdud üle 800 tuhande eksemplari, aga 2001. aastal ületati esmakordselt 900 tuhande piir. Absoluutne rekord sündis aastal 2004, kui kaubaks läks enam kui 912 tuhat F-seeria autot. Üksainus edukas mudel haaras endale sellega üle 5 % Ameerika Ühendriikide 17,3 miljonini küündinud autoturust!

   2012. aasta seis jäi selliseks. Esimene veenvalt Ford 645 316-ga, järgnesid Chevrolet Silverado (418 313) ja populaarseima sõiduautona Toyota Camry (404 886).

   Lugu sai alguse sellest, fakt on muidugi tähendusrikas, et Ford Motor Company esimene sõjajärgne mudel võttis pikapi, mitte aga sõiduauto kuju. Seda tutvustati 1948. aasta 16. jaanuaril, esimene uus sõiduauto jõudis rahva ette alles 8. juunil 1949.

   Tegu polnud mitte üheainsa pooletonnist kandevõimet omava mudeliga, hoopis tohutu laia F-mudelikonnaga. Erineva pikkusega raamid võimaldasid telgede vahesid 2896, 3099, 3404 või 4013 mm, pakuti mitut kabiini ja kerede valikut. Samuti šassiisid, millele ehitada kõikmõeldavaid erikeresid, kuni 36 istmega koolibussideni välja. Kohemaid lisati veel ka nn üliraske sari, kus telgede vahe küündis lausa 4953 mm-ni ja kandevõime 3 tonnini. Autodega igale maitsele ja igale rahakotile oli loodud eeldus tõusmaks eredaks täheks pikapite taevas.

   Uue pikapi kujustus oli tolle aja kohta tõeliselt moodne, kabiinid ruumikad, ühes tükis tuuleklaasid tavalisest 5 cm kõrgemad, istmed mugavalt vedrustatud. Siselaiust oli suurendatud tervelt 18 cm võrra. Võimalus oli tellida autoraadio. Kolmel moel sätitav kütte- ja ventilatsiooniseade paistis tõhus. Raskeimad pikapid said pidurite vaakumvõimendi.

   Pakuti kolme uut jõuallikat. Reaskuuene arendas 95 hj, aga V-8 võis tellida 100- või 145-hobujõulisena. Suurim mootor Rouge 337 sai hüdraulilised tõukurid. Tööle pandi see koos 305-mm siduri ja 5-käigulise käigukastiga 4-käigulise asemel. Kuuesilindrilise standardmudeli veokasti maht võrdus ligemale 1300 liitriga ja sellesse mahtusid ehitusplaadid. Põranda soonitud terasplekk oli needitud puitalusele, tekkis tugev komposiit. Tagaluuk jäi alla lastes kettidele rippuma, võimaldades vedada pikki esemeid.

   Pakuti hüpoidpeaülekandeid 3,73:1 või 4,27:1. Viimane parandas voejõudu umbes 14 % võrra. Ökonoomsema ülekande ja rehvide 6,50-16 puhul, 660-kg täislastis auto oli võimeline asfaldil esimese käiguga võtma 30-% tõuse, neljanda käiguga aga 10-%. Peaülekande korpusele pääses hõlpsalt ligi, rattavõllid olid kergesti eemaldatavad (nagu ka piduritrumlid).

   Selline oligi üldjoontes auto, mis pani aluse Ameerika kestvaimale pikapilegendile.