Kuidas Ameerika autoajastusse sisenes

 Uue aasta saabudes võtame oma taustapiltide jadaga tähistada Ameerika autoehituse 120. sünnipäeva. Lisatud uusaastakaart, teemaks meie hea kirjasõbra Ken Ebertsi maalitud 1965. aasta Chevrolet Impala Super Sport talvisel tänaval, on sestap kohane.

  Henry Fordist ning tema osast Ameerika ja terve maailma motoriseerimisel teab mõnda vist iga eestlane. Ransom Eli Oldsi tuntakse paraku kordades vähem, ehkki tegu on võrdväärse suurmehe ja autoasjanduse pioneeride pioneeriga. Vanemad olid talle pannud kummalised eesnimed, tähendab ju ransom lunaraha ja ega Eligi just päris igapäevane ole.

  Omamoodi lunastajaks auruautode kütkest kujunes 1864. aastal (Henry Fordist aasta hiljem) sündinud mees aga tõepoolest, kui loobus oma esialgsetest, tollases kontekstis täiesti omal kohal olnud eksperimentidest auru- ja elektriautodega ning võttis omaks usu plahvatusmootorisse.

  Muide, tema auruauto eksemplar oli esimene Michigani osariigis valmistatu, mis läks 1893. aastal 400 dollari eest müügiks ja eksporditi koguni Indiasse. Ameerika esimene bensiiniauto müüdi alles 1896. aasta veebruaris, mark oli Duryea (Springfieldis, Massachusettsis). Aastaga tehti neid terve tosin, millest sai alguse plahvatusmootoritega sõidukite väiketootmine USA-s.

  Sama aasta 6. märtsil tõi Charles B. King Detroidi tänavatele esimese mootorkalessi. Nimelt Detroidist arenes edaspidi Ameerika Ühendriikide ja sellega automaatselt ka terve planeedi autopealinn.

  Maailma esimeseks autode hulgitootjaks osutus Pope (Hartfordis, Connecticutis), kui monteeris 1899. aastal 1191 auruautot, 734 elektriautot ja paraku kõigest 171 bensiiniautot. Olnuks firma asutanud kolonel Albert Pope´il rohkem usku viimastesse, võinuks tema firma ja tema linn omandada sootuks teistsuguse positsiooni autotööstuses. Pope, olgu öeldud, tootis nimetatud aastal pisut enam kui pooled USA-s valminud 4172 sõidukist!

  Ransom Olds, saanud Pope´is paremini aru, et vaiksete auru- ja elektriautode asemel kujunevad hobuste asendajateks igasuguses veotegevuses pigem plärisevad ja rappuvad bensiiniautod, võttis taoliste arendamise käsile 1897. aastal asutatud firmas Olds Motor Vehicle Company.

  Hulgitootmise käivitamine osutus loomulikult probleemseks, kaasata tuli teised firmad, kes suutnuks tarnida piisaval hulgal mootoreid ja jõuülekandeid. Jutt käis nüüd tuhandetest. Keskendumine kergele bensiinimootoriga vankrile, mis muutus legendaarseks nime Oldsmobile Curved Dash all, nõnda et saa pandi koguni laulu sisse, oli muide sundkäik. 1901. aasta märtsis puhkes tehases suurt laastamistööd teinud tulekahju, nõnda et erinevaist prototüüpidest jäi alles üksnes ühesilindrilise Curved Dashi oma. Sellele tuligi siis panustada.

  Neljahobujõuline lamamootoriga sõiduk kaalus 650 naela (295 kg), tema eest küsiti 650 dollarit. Tuhandetele potentsiaalsetele ostjatele tundus, et dollari eest terve naela jagu sõidukit saada on aus kaup. Sestap oli ootuspärane, et Oldsmobile oli kolme-nelja aasta vältel Ameerika ostetuim automobiil. Ainuüksi 1903. aastal müüdi neid 4000 ringis, kuus korda rohkem kui teist menukaimat marki nimega Winton.

 Olds Motor Works oli nüüd maailma suurim autoehitaja. Muide tänagi ainuvõimalikke meetodeid rakendav, milleks on komponentide sisseostmine ja vooltootmine. Mõnevõrra nime muutnud ettevõte ehitas tehase, milles vankrid liikusid jadadena ja võtsid järk-järgult lõplikumat kuju sedamööda, kuidas vankrile uusi komponente lisati. Ford viimistles sellise koostamisviisi oma T-mudeli puhul muidugi sootuks täiuslikumaks, sestap teatakse konveiertootmise loojana nimelt Ford Motorit.

  Oldsmobile´i edu oli peagi rahvusvaheline. Müügiesindused avati 1904. aastast alates Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Venemaal. Ransom Oldsi ja margi miljonäridest rahastajate vahel tekkisid paraku ületamatud lahkhelid, nimelt strateegia osas. Viimased soovisid liikuda turul ülespoole, lisades järgmistele mudelitele silindreid, võimsust, massi, kiirust ja loomulikult ka hinda. Olds soovis seevastu ehitada ka tulevikus väga suurel arvul paljudele kättesaadavaid kergautosid.

  Mees, kelle nime mark kandis, lahkus 1904. aastal ettevõttest. Ameerika vanim automark kestis aga veel 100 aastat. Viimane Oldsmobile, sedaan Alero GLS, monteeriti 2004. aasta 29. aprillil. Jääb vaid loota, et maailma esimese bensiiniautode hulgitootja võimas lugu saab ühel päeval ka eesti keeles vääriliselt ette kantud.