Autosse heaolu toomise ajalugu

 Gene D. Dickirsoni uurimisliku sisuga, 500 lehekülge paks, üle 600 foto ja joonise sisaldav raamat „Automotive Climate Control. 116 Years of Progress“ on tõepoolest unikaalne. Autor, Ford Motor Company juures mitu aastakümmet autode küttesüsteemide ja kliimaseadmete alal insenerina töötanu, võttis esmalt ette USA rikkalike tehnikaraamatukogude kataloogid.

  Nagu ta oligi kahtlustanud, polnud neis võimalik leida ainsatki raamatut, mis tema tegevusala ajaloo terves ulatuses kokku võtaks. Jäi üle autosse mugavuste toomise terviklugu ise kirja panna. Tegi ta seda muide huvitaval moel, kirjutades teksti nõnda vähe kui võimalik (isegi lugema harjunud inimesed kipuvad nüüdisajal eelistama väiksemat tekstimahtu), aga lisades tohutul hulgal illustreerivat materjali. Kokku kulutas autor eksklusiivse raamatu koostamisele 900 tundi elik sadakond tööpäeva ning kasutas arvukate asjatundjate ja organisatsioonide kaasabi.

  Kui uskuda igivana ütlust, et pilt on tuhandet sõna väärt, asendas ta illustratsioonidega enam kui 600 000 sõna. Ning vaatamist leidub siin hulgi koguni neile, kes autoajalooga üpris hästi kursis on. Raamatu lugejana kujutab autor eeskätt autoala insenere ja üliõpilasi, ajaloolasi ja ajaloohuvilisi, samuti autode restaureerijaid.

  Vast viimane ulatuslikum teemale inglise keeles pühendatud raamat oli Harold V. Joyce´i „Progress of Automobile Heating Through the Years“, mis trükiti 1960. aastal. Seega olid süstemaatiliselt käsitlemata viimased 50 aastat. Dickirsonil õnnestus ka need kaante vahele suruda.

  Nõnda algab lugu arhailisel lahtisel autol ilmavajalikest kasukatest, näomaskidest, prillidest ja jalgu katvatest pleedidest. Siirdub seejärel käsitsi käitatavatele klaasipuhastitele, hõõguvatelt sütelt sooja ammutavatele jalasoojenditele ning lihtsakoelistele ventilatsiooni- ja kütteseadmetele.

  Klimaatorite ajastu juhatasid Packard ja Cadillac sisse aastatel 1940-1941. Aastad 1953-1954 oli murrangulised ses suhtes, et üpris paljudele USA mudelitele oli võimalik tellida õhukonditsioneere. Aurusti asetses neil reeglina endiselt pakiruumis, üksnes Nashil paigutati see teistele eeskujuks kapoti alla. Kliimaseadme hind oli tollal väga kõrge, jäädes 345 ja 750 dollari vahemikku. Cadillac Fleetwood Sixty Speciali baashind oli 1955. aastal näiteks 4728 dollarit, aga konditsioneer maksis lisaks 620 dollarit.

  Cadillac oli muide ka esimene, kes paigutas sõiduautole automaatklimaatori (1964). Edaspidi tulid soojendusega istmed, klaasid ja peeglid, soojuskandja R-134a ja esialgu ideeautodel ka esimesed soojuspumbad. Viimased jõudsid sajandivahetusel välja seeriamudelitele eesotsas Chevrolet´dega. Arenguloo lõpetavad sellised uuendused nagu soojuskandja HFO-1234yf, mitmesse tsooni töötavad konditsioneerid, uutmoodi aurustid ja kuni veerandi võrra säästlikumad kompressorid.

  Kirjastas raamatu firma nimega Lulu Enterprises (http://www.lulu.com). Maksab see 43,50 dollarit (pluss saatekulu). Neile, kes oma raha hoolega loevad, soovitame soojalt selle väljaande DVD-varianti. Maksma tuleb see koos saatekuluga Eestisse kõigest 12,92 dollarit. Auto tehnilise arengu kõnealusest tahust huvitatuile on see hind naeruväärselt odav. E-raamatu tellimiseks võtke ühendust otse autoriga aadressil: Gene D. Dickirson, 9000 Pine Trail Court, Plymouth, MI 48170, USA või gdickirs@yahoo.com.