Taustapildil on AC Aceca-Bristol

Suurbritannia automark A.C. asutati 110 aastat tagasi Londonis kui Autocars & Accessories Ltd, aga kolme aasta möödudes kolis firma Thames Dittonisse (Surrey) ja võttis nimeks Autocarriers.

  Ega too esimene toode autot meenutanudki, hoopis kaheistmelist vankrit, millel oli ees kaks ratast ja taga üksainus. Margnimigi kinnitas, et ehitati veo- või pigem ikka sõiduvahendeid, nimeks oli neil Sociable. Mootor oli ühesilindriline, töömahuks 648 kuupsentimeetrit, raam tehti saarepuidust. Kuna hind 90 naelsterlingit oli paljudele kättesaadav, edenes müük hästi. Inimesi, kes motoriseerumise võlusid ennast laostamata nautida soovisid polnud vaja tikutulega otsida.

  Sissejuhatus tehtud, otsustasid margi asutajad John Weller ja John Portwine neljarattalistele üle minna. Prantsusmaalt pärit 1,1liitrine mootor Fivet ühendati peülekande juurde kinnitatud käigukastiga. Selline lahendus jäi margile omaseks 1930. aastani. Pakuti ka 1,3liitrist jõuallikat, aga sõja puhkemiseni suudati müüa vast sadakond kerget autot.

  Pärast sõda avastas mark enda jaoks Anzani pooleteiseliitrise mootori ja lootuses tootmine laialt ette võtta sõlmiti leping lausa kahe tuhande sellise ostuks. Samal ajal mõtles Weller välja umbes samamahulise kuuesilindrilise mootori, millel oli pealegi ülanukkvõll. Mootori viimistlemine kestis kaua, aga kui see kaheliitrises variandis igati vastuvõetavaks saadi, jäädi selle juurde terveks igavikuks. Nimelt 1963. aastani.

  Anzani mootoriga autod, mis nägid omataoliste seas ka kenad välja, teenisid margile raha, kuni oma mootori arendamine käis. Standardmootori 25 hj-st jõuti mitmesuguste täiustuste abil 40 hj-ni. Kuuesilindriline tegi algust samalt tasemelt, olles tuunitud Anzansit vähem pinguldatud, aga aastatega forsseeriti sedagi, kuuekümnendate aastate 103 hj-ni välja.

  Margi kuulsus levis tänu autovõistlustel ja iseäranis rekordsõitudel saavutatud tulemustele. Mitmel puhul olid need seotud 16 klapiga mootorite pruukimisega. 1922. aastal Weller ja Portwine lahkusid, andes juhtimise üle kuulsale Selwyn Edge´ile, Briti autovõidusõidu pioneeride hulgast pärinevale mehele. Edge katkestas lepingu Anzaniga, tellides umbes samalaadseid jõuallikaid ühelt teiselt mootoritehaselt.

  Edge´il jäi paraku puudu ärivaistust. Autode viimistlemine katkes ja nende konkurentsivõime kahanes. Kuna müük ei edenenud, püüdis Edge autosid ja tootmist edendama hakata, kulutades 135 tuhat naelsterlingit isiklikku raha. Oli juba hilja, neljarattapidurite ilmumine 1927. aastal ja muud täiustused ei suutnud firmat päästa. 1930. aastal kuulutati välja pankrot.

  Veonduses ja autokaubanduses hästi teenivad vennad William ja Charles Hurlock ostsid kaubamärgi ja pankrotivarad, omamata küll esialgu kavatsust ise autosid toota. Siiski, kui neis ruumides ehitati William Hurlockile üks sportauto, jäi ta sellega vägagi rahule ning hakkas mõtlema tagasihoidlikule tiraažile. Kuuesilindriline mootor oli sel puhul kokku pandud kolmekäigulise käigukastiga nagu tavaks, käigukastist tagasilla juures üldiselt loobuti, üksikud erandid välja arvatud.

  Raamid esimestele väikestele partiidele ostati Standardilt ja ega neid autosid palju üle nelja tosina olnudki. Tähtsaks uudiseks oli neljakäiguline käigukast, millele ilmusid hiljem sünkronisaatorid ja isegi eelvalits. Ehkki kohapeal ehitati või siis kerefirmadelt telliti kuni seitset tüüpi keresid, domineerisid ikkagi sportautod. A.C. autod olid Jaguaridest kallimad, osalt sellega ongi seotud tõik, et neid tehti üheksa aastaga alla 700 eksemplari. Piiratud tootmine tähendas teisalt, et oli võimalik iga kliendi soovidele suuremat tähelepanu osutada. Ehitati näiteks üksikud kompressormootoriga eksemplarid, kohati telliti ka magneetosüütega autosid.

  Sõja-aastatel teeniti lennukitehase tellimusi täites hästi ja rahu saabudeski polnud tööpuuduse üle kurta, kuna ette võeti lai tootevalik, millesse kuulusid näiteks veokikabiinid, treilerid ja purilennukite komponendid. Sõiduautod võeti taas ette alles 1947. aasta keskel. Sporautodele lisaks ehitati väikesel arvul ka sedaane, kered olid neil endiselt alumiiniumplekiga kaetud puitraamistikul nagu muiste. Suur hulk neist autodest eksporditi.

  Firma saavutas suurema kindluse pärast sotsiaalministeeriumi tellimust sõjainvaliidide väikestele autodele. Esmalt käitas neid ühesilindriline BSA mootor. Hilisemaid kahesilindrilisi autohakatisi tehti viie aastaga umbes kaks tuhat. 1952. aastal tuli langetada otsus selle kohta, mis saab „päris“ autodest edasi. Olemasolevate ehitust kardinaalselt muutmata oli šanss nullilähedane.

  Märku sellest, mis juhtuma hakkab, anti 1953. aasta Londoni autonäitusel. Uus auto kandis nime A.C. Ace, see põhines John Tojeiro poolt välja mõeldud uudislikel lahendustel. Nõrk koht oli igivana A.C. mootor, millest palju üle 100 hj välja võluda polnud võimalik. Lahendus oli muide varnast võtta – kaheliitrine, samuti kuuesilindriline, 135 hj arendav Bristoli mootor, milleni jõuti 1956. aasta kevadel.

  Bristoli jõuallikaga auto oli baasmudelist 240 naela kallim, aga inimesed, kes soovisid oma sportautodega vahel ka võistelda, valisid loomulikult Ace-Bristoli. Ehitati ka samasuguse 2,28m telgede vahega kupeesid Aceca, mis olid paraku 200 kg raskemad ja kiirendasid „sajani“ kuni kaks sekundit aeglasemalt. Kiiruses vahet polnud, mõlemad tegid 185-187 km/h. Tavakasutajale sobis mootor võimsusega 105-125 hj, aga võistlushimulised omanikud said soetada kuni 148 hj arendava.

  Aceca-Bristolite koguarv aastatel 1957-1963 küündis 171 või 172 eksemplarini, 83 neist said vasakrooli. Lahtist Ace-Bristolit ehitati 463 eksemplari ja see mudel domineeris USA sportautoklubi mistrivõistlusel E-klassis. Seal ärataski mudel Carroll Shelby tähelepanu. Tulemuseks olid ta kuulsad kahassse ehitatud Cobrad. Haruldasi Aceca-Bristoleid, olgu öeldud, hindavad kollektsionäärid täna kõrgelt. Meie piltidel oleva eksemplari eest maksti läinud aastal 286 000 dollarit