Taustapildil on Reo Royale

Kes poleks kuulnud maailma esimesest suurseerialiselt autosid ehitanud margist Oldsmobile? Sama mehe poolt 1904. aastal Lansingis (Michiganis) alustatud teine mark R. E. Olds Co. oli alul samuti paljulubav, tõustes tootmimahult kolme aasta möödudes Fordi ja Buicki järel koguni kolmandale kohale.

  Legendaarseks saanud autovanker Oldsmobile Curved Dash Runabout ei domineerinud Ransom Eli Oldsi (1864-1950) plaanides üldse, vaid oli tema uues Lansingi tehases juhtunud ulatuliku tulekahju järelm. Sisseseade hävines suuremalt jaolt, samuti võimsamate autode näidised, aga alles jäi nimetatud kergauto prototüüp.

  Kallimate mudelite puhul nullist alustada polnud aja- ja rahakulu arvestades realistlik, küll aga õnnestus Curved Dashi koostamine käima panna – ning see odav auto osutus edukaks lausa mitmel kontinendil. Olds lõi esimesena koostamise meetodi, mis tõi konveieri sammukese võrra lähemale. Nimelt paigutati osadevarud koostehalli loogilises järjestuses ja nende lisamine toimus alusvankrit lükates järjestikustel nn töösaartel väikseima ajakaoga.

  Olds sattus oma uute rahastajatega vastuollu, kuna nood soovisid projekteerida ja seejärel toota kallemaid autosid, tema aga püüdis arendada odava Curved Dashi edulugu. Ei läinud üle poole aasta, kui registreeritud sai uus firma, mille nime tuli eelmiste partnerite protestide peale muuta siiski Reo Motor Companyks. Loogiline, et markide Oldsmobile ja Olds tegutsemine samas linnas tekitanuks paraja segaduse.

  Vastne mark sai prototüübi valmis juba oktoobri keskel. Tegmist oli kahesilindrilise sõidukiga, mida pakuti 1250 dollari eest. Järgnesid 7,5hj ühesilindriline ja mõne aja möödudes 24hj neljasilindriline mudel. Loomulikult jälgiti tähelepanelikult Fordi T-mudeli tähelendu ja tehti strateegilised otsused sellele vastavalt. Uuel Reol olid kardaanvõll, mitmekettaline sidur ning teo ja hammassektoriga roolimehhanism.

  1912. aasta mudelit nimetas 48aastane, aga veerand sajandit autondusega seotud olnud asutaja ise oma hüvastijätuautoks. Masstootmise poole enam ei püüeldud, küll aga panustati veokite ehitamisse. Iseäranis maailmasõja ajal oli viimasest palju kasu valitsuselt saadud lepingute näol. 1919. aastal tehti ligemale 9200 veokit, aga sõiduautosid 7300 tuuris. 1920. aastast alates 4silindrilisi mootoreid enam ei pruugitud. Tehniline progress oli aeglane, kui mitte arvestada neljarattapidureid.

  1927. aastal toimus suurem muudatus, kui valmis 4,1liitrine kuuesilindriline Reo Flying Cloud, millel olid Lockheedi hüdropidurid. Neid tehti viit liiki keredega, millel oli moodne väljanägemine. Odavam mudel Wolverine, kuigi seda toodeti kokku üle 14 000, asendati hiljem Flying Cloudi baasmudeliga. 1928. aastal sündis 28 tuhande autoni küündinud müügirekord. Autotööstus jätkas tervikuna tõusujoones, saavutades 1929. aastal enam kui neljamiljonilise läbimüügi.

  Seejärel saabus krahh. Ainsa aastaga sulasid müügivõimalused 1,4 miljoni võrra, 1931. aasta tulemuseks jäi 1,9 miljonit ja 1932. aastal alla 1,1 miljoni! Reo valmistas 1930. aastal 12 563 ja 1931. aastal kõigest 6026 sõiduautot.

  Arvukate teiste Ameerika markide sarnaselt olid ka Reol majanduskriisi saabumise ajaks töös enneolematult moodsad autod. Nendega tuli oludele vaatamata edasi minna, muidu olnuksid tehtud investeeringud ja pingutused täiesti maha visatud. Reol valmis noobel kaheksasilindriline 125hj Royale, mis paistis silma eriti moodsate kerede, veermiku keskmäärimissüsteemi ning radiaatori termostaatilise žalusii poolest.

  Kerefirma Murray Body peastilisti Amos Northupi Reole kujustatud kered hiilgasid arvukate õnnestunud detaililahedustega, mille kooslus lõi uue arusaama voolujoonelisusest. Polnudki vaja katsetada publiku vastuvõtlikkuse piire, nagu see peagi juhtus Chrysleri mudeliga Airflow. Reo Royale ja sellele peagi järgnenud Graham Eight muutusid stiililiidriteks. Kere igati sujuvam lahendus vähendas 130km kiirusel Royale´i õhumassist läbi surumiseks vajalikku võimsust 12 % võrra, näitasid mõõtmised.

  1932. aasta mudelkond, millesse meie taustapildi Royale kuulub, koosnes neljast 6- ja 8silindrilisest (90hj) Flying Cloudi ja kolmest 125hj Royale´i mudelist. Viimaste hinnad polnud üldsegi ülemäärased, vahemikku 2000-2500 dollarit. Üksnes seitsme istmega Royale 52 eest küsiti 3695 dollarit, aga tegemis oli ka Ameerika kõige pikema telgede vahega sõiduautoga. 152 tolli ehk siis 3860 mm tähendas, et alusvankrile sai ehitada eriti sihvakaid, elegantsete proportsioonidega keresid.

  1933. aastal lisati Royale´ile poolautomaatne käigukast Self Shifter, mille valits asus armatuurlaual. Uuenduslik lisand polnud kuigi kallis (80 dollarit), aga ostjaid ei köitnud. Aasta tulemuseks jäi 4889 sõiduautot ja 5398 veoautot, oldi 2,5 miljoni dollariga kahjumis. Viimased Royale´id ehitati 1934. aastal, nende koguarv küündis 5800-ni.

  Sõiduautosid ehitati veel ka kahel järgnenud aastal, aga kummalgi puhul ei jõutud isegi mitte nelja tuhandeni. Veokite toomine seevastu ei katkenud veel paljude aastate vältel. Teine maailmasõda tõi taas riiklikud tellimused. 1957. aastal omandas White Reo veokitehase, hiljem ka Diamondi oma – peaaegu kümne aasta vältel müüdi voautosid Diamond-Reo.

  Ransom E. Olds, kellele veoautodega tegelemine ei meeldinud, lahkus 1937. aastal direktorite nõukogu esimehe kohalt. Ameerika autotööstuse suurele pioneerile oli antud veel kolmteist eluaastat.