Tund ja veerand Packardiga

Kui Richard W. Luckin toimetusele USA-st oma DVD-plaadi „Packard. The American Classic Car” saatis, olin üpriski elevil. Ameerika vanasõidukiajakirjades juba kiitvaid hinnanguid saanud käsitluses pidi leiduma see „midagi”, mis töö tavatoote tasemest kõrgemale kergitab ja lubab DVD-d nimetada (tsiteerin) esmaklassiliseks meelelahutuseks Packardi-friigile ja väärtuslikuks igale entusiastile. Filmi vaatama asudes mõtlesin, et kuhu võiksin enda huviliste kirjus reas asetada. Ilmselt kuhugi keskpaika. Olles tuntud Packardi-spetsi Robert E. Turnquisti margiaabitsaks loetava teose ja enam kui 800 lehekülge paksu margiantoloogia omanik, mille toimetas samuti kui Turnquist tänaseks meie hulgast lahkunud Beverly Rae Kimes, maailma naisautoajaloolane nr. 1, oli mul üldpilt üsna selge. Ja kohati ka olulised fragmendid, sest paljude aastate vältel sain toimetuselt margiajakirja „The Packard Cormorant” – ja toimetajalt kirju, mis erilist huvi pakkuvaid detaile veelgi täpsustasid. Sellise ettevalmistusega sättisin end tugitooli ja vajutasin puldil käivitusnuppu. Juba mõneminutilise vaatamise järel oli selge, et tegemist on professionaali tööga, sedavõrd mitmetahulise, aga sujuvalt kulgeva looga on tegu. Enamgi veel. Vilunud tegijad (kuuldavasti on Luckin varem välja andnud rea raudtee ajalugu käsitlevaid DVD-sid) pole kokku hoidnud vahendeid. Filmimise käigus külastati mitmeid automuuseume, -kollektsioone ja vanasõidukiüritusi, osteti sadade kaupa tolleaegseid teravaid mustvalgeid fotosid ja arvukaid filmilõike, palgati esinema tuntud näitleja Edward Herrmann (samuti Packardi omanik), üles asuvad mitu kollektsionääri ja arhivaari. Ja nõnda siis areneb Ameerika ühe tähelepanuväärsema automargi stoori. Luckini lugu on jaotatud 14 peatükiks ja see on hulga avaram paljudest teistest, mida näha on õnnestunud. Arvukate hiilgavalt taastatud näidiste kõrval, mille spetsiifikat teadlikud omanikud asjatundlikult ja uhkusega selgitavad, kulgeb teine ja hoopis suurem lugu. See on lugu Ameerika tööstuse tõusudest ja mõõnadest, maanteede ehitamisest, suurest majanduskriisist ja selle järelmitest, Packardi erilisest rollist autotehnika arendajana, margi ampluaa hilisemast muutumisest ellujäämise nimel, ühinemisest Studebakeriga, viimastest hingetõmmetest ja hääbumisest. Seda teist lugu on võimalik rääkida üksnes külluslikult ajaloolisi pilte ja filmilõike värvilise pildi vahele monteerides. Lisaks veel tollaste uhkete värviliste Packardi kataloogide reprosid. Ise siin Eestis autolooliste DVD-dega ennast esmakordselt sidununa kujutlen kadedusega algmaterjalide virnu, milles tiimil õndsalt sorida oli lubatud. Mõned peatükid on lausa ootamatud, nagu näiteks firma katseväljaku rajamist puudutav, samuti veoautode, lennuki- ja kiirpaadimootorite ning ideeautode ehitamist käsitlevad. Pikk intervjuu kollektsionäär Ralph Maranoga paneb i-tähele vajaliku täpi. Packardi asine-õiglane loosung kõlas „Ask The Man Who Owns One”. Maranol on haruldasi Packardeid mitte üksainus, vaid terve muuseumitäis. Temasuguselt tulebki küsida, miks ta austab ja armastab üle kõige seda enam kui poole sajandi eest hääbunud marki, mis oli kord USA autotööstuse uhkus. Ajakiri „Hemmings Classic Car” andis DVD-le kõrgeima võimaliku hinde ehk siis neli tähte, mis tähendab „obligatoorne igas infokogus”. DVD on Richard W. Luckinilt saadaval aadressil RK Publishing, 621 Cascade Court, Golden, Colorado 80403-1581, USA. Hind koos saatekuluga – 30 dollarit.

Margus-Hans Kuuse