Mudelid

Taustapildil on MG 18/80

Sportautonduse sünonüümiks saanud mark M.G. (hiljem MG) asutati Oxfordis aastal 1924, aga esialgu sportlikud ambitsioonid väga ei prevaleerinud - nendeni jõuti alles kümnendi lõpul.

Taustapildil on Hudson Super-Six

Hudson Motor Car Company tegutses Detroidis aastatel 1909-1954, seejärel aga veel kolme aasta vältel kui üks American Motorsi tootemarke.

  Kui keegi arvab, et mark sai nime Hudsoni jõe järgi New Yorgi ja New Jersey osariikide piiril, siis tuleb tal pettuda. Asi on sootuks proosalisem. Kaupluseketi omanik Joseph L. Hudson polnud küll autohuviline, aga kuna tal leidus parajasti vaba raha, otsustas ta seda paigutada tuure koguvasse ja kasumlikkust tõotavasse autoehitusse.

Taustapildil on Stutz Vertical Eight

Ameerika varaseimaid sportmudeleid ehitasid teineteise võidu nii Stutz Indianapolises (Indiana) kui Mercer Trentonis (New Jersey). Kui pidada statistikat, siis võitude arvus jäi selgelt peale esimene.

 

Taustapildil on Voisin C3

2015. aasta taustapiltidele paneme me autod, mis esindavad ammuilma hääbunud, aga omal ajal kõige väljapaistvaimate hulka kuulunud automarke.

   Prantsuse Vabariik andis maailmale rea kõige ainulaadsemaid konstruktoreid ja disainereid eesotsas Ettore Bugatti, Gabriel Voisini ja Paul Albert Buccialiga. Neid mehi sidus raugematu mässulisus, püüd konventsionaalsed tehnilised lahendused enneolematutega asendada, samuti rahulolematus autode tavaks saanud välis- ja sisekujundusega.

Taustapildil on Porsche 917/30

Kuni läinud sajandi kuuekümnendate aastate keskpaigani polnud raske eelistada kõigile teistele võistlussportautodele Ferrari poolt valmistatuid, aga seejärel asjalood muutusid – ja väga kiiresti.

Ferrari kuue järjestikuse võiduni küündinud seeria maailma olulisemas pikamaasõidus – 24 tundi Le Mans´is Prantsusmaal – katkestas Ford Motor mitte vähem muljet avaldava nelja võiduga aastatel 1966-1969, aga seejärel võttis ohjad enda kätte Porsche.

Taustapildil on McLaren M16C

Briti võistlusmargid tõid läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel maailma kuulsaimale trekisõidule Indianapolises keskmootoriga autod. Pöördeliseks osutus Jim Clarki võit Lotusel (1965). Klassikalise skeemiga üheistmeliste saatus oli sellega põhimõtteliselt otsustatud, kuid harjumuspärasest loobumine ei saanud toimuda aasta või kahega.

Graham Hilli võit järgmisel aastal autoga, mis kandis küll American Red Ball Speciali nime, aga oli tegelikult Lola, kinnitas veelgi usku, et eurooplaste eesrindlik konstruktorimõte tuleb ka jänkidel võimalikult kiiresti omandada.

Taustapildil on Lancia D50

Margi asutaja Vincenzo Lancia, kuigi hingelt võidusõitja (aga enamgi veel insener), oli põhimõtteliselt vastu firma rahade priiskavale kulutamisele autovõidusõiduks ja suutis seda kurssi enam või vähem surmani pidada.

Taustapildil on Shelby Cobra 289

  Kunagi hästi tuntud briti automarki A.C. Cars (1922), mis sai Londonis tegelikult alguse juba 1908. aastal kui Autocars & Accessories, meenutatakse täna eeskätt tema hilisema seotuse pärast California väiketootjaga Shelby-American. Carroll Hall Shelby (1923-2012) sündis Texases ja temast sai vägagi edukas võidusõitja nii kodumaal kui Lääne-Euroopas.

Taustapildil on Maserati 450S

1956. aasta esimestel kuudel seisis Maserati tehas tõelise dilemma ees. Jätkata konkurentsivõimeliselt nii F1-s kui võistlussportautodel, samuti ehitada piisaval arvul ja tähtaegselt sportautosid müügiks tundus ilmvõimatu.

  Arvati, et mark loobub pigem vormelisõidust ja keskendub sportautode arendamisele. Tiimiautodega edukalt võistlemine tähendanuks ju uusi kliente jõukate erasõitjate seas ja neile rohkem autosid müües saanuks päris kena kasumit.

Taustapildil on Renault RE30B

Läinud sajandi seitsmekümnendate teisel poolel olid F1 autodel kasutusel kolmeliitrised mootorid, aga pilt hakkas muutuma, kui sama võimsuseni jõuti pooleteiseliitriste turbolaetutega.

 

Syndicate content