Viimased kümmekond aastat on tublisti elavdanud trendi, et tõeliselt rikas autoentusiast tellib endale talle meeldima hakanud „mehaanikat“ katma ainulaadse erikere.
Läinud sajandi kahe- ja kolmekümnendatel aastatel oli selline teguviis kallite ja kohati ka keskmise hinnaklassi autode puhul normiks. Muidugi, tipposkustega käsitööliste palgad olid madalad ja kui keredetaile oli vähegi võimalik unifitseerida, siis oli erikere kättesaadav ka keskklassi kuuluvale inimesele.