Mudelid

Maailma olulisima autovõistluse, Le Mans´i ööpäevasõidu võitmiseni pöördkolbmootori käitatud autoga kulus Mazdal ei rohkem ega vähem kui kaks aastakümmet.

  1993. aasta GT-kupee McLaren F1 oli vähimagi kahtluseta 20. sajandi autoehituse absoluutne tipp ja tänaste arvutute „süsinikautode“ esiema. Auto, mis tõi võidusõidus välja arendatud lahendusi tänavale lausa hulgi.

Viimased kümmekond aastat on tublisti elavdanud trendi, et tõeliselt rikas autoentusiast tellib endale talle meeldima hakanud „mehaanikat“ katma ainulaadse erikere.

  Läinud sajandi kahe- ja kolmekümnendatel aastatel oli selline teguviis kallite ja kohati ka keskmise hinnaklassi autode puhul normiks. Muidugi, tipposkustega käsitööliste palgad olid madalad ja kui keredetaile oli vähegi võimalik unifitseerida, siis oli erikere kättesaadav ka keskklassi kuuluvale inimesele.

Ferrariga kemplemiseks 1963. aastal sündinud Automobili Ferruccio Lamborghini SpA rebis end juba kolme aasta möödudes ette nii tänavaautol keskmootori kui ruumilise plekk-kandmiku elik monokoki kasutamise poolest.

Detroidi kõik kolm suurt autoehitajat püüdsid viiekümnendate aastate teisel poolel korrakski tabada neis totaalselt muutunud oludes peaegu et tabamatut – seda erandlikkust, luksust ja sädelust, mis iseloomustas sõjaeelse, klassikaliseks nimetatud ajastu hunnituid käsitöönduslikke autoimesid.